Fear and Loathing

[oracle@xxx ~]$ sqlplus priitp
SQL*Plus: Release 10.2.0.2.0 - Production on Thu Aug 30 22:43:29 2007
Copyright (c) 1982, 2005, Oracle.  All Rights Reserved.

Enter password:

Connected to:
Oracle Database 10g Enterprise Edition Release 10.2.0.2.0 - 64bit Production
With the Partitioning, OLAP and Data Mining options

SQL> desc dbms_metadata
ERROR:
ORA-03117: two-task save area overflow
SQL> !oerr ORA 3117
03117, 00000, "two-task save area overflow"
// *Cause:
// *Action:

DBMS_METADATA definitsioon on ju iseenesest failis $ORACLE_HOME/rdbms/admin/dbmsmeta.sql olemas. Metalingis välja pakutud workaround oli ka lahe (selline rekursiivset sorti), aga sellest me praegu ei räägi…

Kodanik Wildi üleelamistest inspireeritud jaur.

Et mida siis lubada, kui on hästi paha olla ja veidi piinlik kah.

• “Mul on niiii halb ja ma kunagi enam ei joo.” Selle lubaduse täitmiseks peab endale kiiremas korras hankima maksatsirroosi või pankretiidi. Või siis tuleb oma ellu lasta Jeesus. Muid võimalusi selle lubaduse pidamiseks esimese hooga nagu ette ei tule.
• “Mul on niii halb ja ma homme ei joo.” Seda lubadust on juba märksa kergem pidada. Eriti sel juhul kui pohmell on selline vihasemat tüüpi ja mitmepäevane.
• “Mul on niii halb ja ma täna ei joo.” Selle lubaduse pidamisega pole tavaliselt probleemi. Ja noh, mis joomine see üks remontõlu ikka on

Ja veel üks tore lugu:

Muide, The Rocky Horror Picture Show lavaversioonis on millalgi eelmise sajandi üheksakümnendate alguses dr Frank-n-Furter’it mänginud Anthony Head

Üks paremaid stseene The Rocky Horror Picture Show’st:

***
Su kellas pole mitte ainult käik, vaid on ka vaikus.
Selle tee on kusjuures jäänud ilma sarnasusest ringiga.
Nii on seinakellas: mitte ainult kass, vaid on ka hiir,
seega elavad nad teineteisele.
Värisevad, krigisevad, ekslevad päevades.
Kuid nende müramine, taplemine ja kulgemine
on külades pea märkamatu,
kus majades üldse parvleb elu.
Seal kustutatakse mälust iga tund
ja mõõdunud aegade ähmased kujud
lähevad kaotsi, seda eriti talveks
mil varjualustes nihelevad kitsed, lambad, kanad.

1963

***

Originaali leiab siit.

Juhtus nii, et nägin eile öösel ühe raamatu teemalise unenäo. Lugesin enne magama jäämist Lazartšuki raamatut “Опоздавшие к лету“, olin järjega selle teise osa juures. (“Мост Ватерлоо”, on ka eraldi raamatuna ilmunud.)

Saadetakse mingi operaator silla ehitamisest dokumentaalfilmi tegema. Õige pea selgub, et filmil on ka stsenaarium, lisaks sellele hakatakse mingi hetk reaalsust stsenaariumi järgi ümber tegema. See ei ole eriti vägivaldne jutt, otseselt kirjeldatakse suurusjärgus paarikümne inimese tapmist (mõnele agaramale Hollywoodi märulile jääb selgelt alla). Samas on raamat hästi julm… mis siin ikka kirjeldada, kel vene keel vähegi kannatab, lugege ise…

Ühesõnaga, unenägu oli lühike ja hästi intensiivne. Seisan mingis toas, käes on stsenaarium. Ja siis märkan, et mu kõrval seisab stsenaariumi autor ja režissöör. Vihastan tõsiselt, viskan autorit tsenaariumiga ja üritan teda jalaga lüüa. (Vist oli põlvega vastu reit – täiesti hämmastav kus kohas võib WT trennis õpitu välja ujuda.) Ja ärkan üles. Veel poolunes olles vihastan veel üks kord, et see oli uni ja režissööri minu kõrval ei ole ja ma ei saagi teda peajagu lühemaks teha.

Ei mäletagi millal viimati nii tugevat emotsiooni kogesin: täiesti hämmastav, mida üks iseenesest süütu raamat võib inimesega teha. Või siiski… süütuse osas võtan sõnad tagasi. Kuuldavasti olla raamatu see osa saanud preemia “Ühiskondliku teadvuse demilitariseerimise eest.” Poleks osanud arvatagi, et see raamat on võimeline tekitama tahtmist mõnd indiviidi jõuga ära demilitariseerida.

Päris huvitav lugu, julgen soovitada. Joshua Davis’e artikkel Wired’is on ka täiesti loetav

Are You Emo?

Violent Work of Art

Piisavalt meloodiline, et dušši all kaasa laulda. Piisavalt masendav, et hea tujuga kuulates tekib tahtmine aknast alla hüpata. Piisavalt masendav, et halava tujuga kuulates tundub: kõik ei olegi lootusetult hukas, on ka teisi, kel läheb halvasti.

Bänd, mida kuulates kangastub postapokalüptiline linnamaastik, pommiaugud, põlenud ja tahmased varemed, tahmased hanged, Dark Angeli teine hooaeg…

Laul A Sad Creation nende viimaselt albumilt läheb mopile, mille ma pool tundi tagasi voodi alt tolmu koukides ära lõhkusin.

***

Different problem, same solution.

The more I cut the more I bleed
I am my only enemy
The more I bleed the more I feel
Selfinflicted

Different problem, same solution
Another kind of pain

Salvation lies within the steel
Pain is all I need to feel
A brand new state of misery
Termination

Deleting myself
Become someone else
In darkness I find
My inner strength

The greater scars the greater pain
I know I`ll never be the same
Whatever is my destiny
I don`t need to see

Deleting myself
Become someone else
In darkness I find
My inner strength

Alone with my shame
I failed once again
I need to regain
My inner strength

This life is useless, I`m dead within
This life is useless, I cannot win

Deleting myself
Become someone else
In darkness I find
My inner strength

Alone with my shame
I failed once again
I need to regain
My inner strength

kui elanikud sinna mingeid pappkaste või amortiseerunud mööblit ei ladusta. Minu ukse kõrvale ei ole armastavad naabrid suutnud veel mingit suuremat takistusriba koguda, korrus allpool on mõnda korterisse pääsemine aga juba omaette väike väljakutse.

See näib olevat rohkem väikeste majade probleem, kus kõik tunnevad kõiki ja on kindel, et keegi mõne eriti nunnu kastiga minema ei kõnni või diivanit põlema ei pane.