Fear and Loathing

Ma ei tea kuidas on teiega, aga minu jaoks pani tööpäevale väärilise punkti see Tom Kyte’i postitus.

Pole midagi lihtsamat, kui veebipood. Eriti kui on vaja mõnd elulist näidet integratsiooniülesande lahendamise või protsesside modelleerimise osas. Paraku läheb umbes peale neljandat-viiendat sedasorti demo kuulamist sellises lihtsuses peituv võlu kaduma, jääb vaid igavus ja pinge tagumikus. Ja ei ole suuremat vahet, mis firma toodet demotakse või mis värvi on kastikesed.

Selliste presekate koostajatele võiks soovitada enama tähelepanu pööramist mõningatele detailidele, näiteks sellele, mida veebipood müüb. Kuna seks ja vägivald müüvad teadupärast hästi, siis võiks soovitada teha järgmine kord demo BDSMile spetsaliseeruva veebipoe teemadel. Oleks igavesti lahe kui BAMist selguks, et pakkimisel on neli dildot, piits ja roosad sametised käerauad.

Äriprotsesside modelleerimiseks võiks kasutada vastava kallakuga bordelli. Jällegi oleks BAM hindamatu. (Kahjuks ei tea ma ühtegi toodet, milles saaks BAMiga out-of-the-box heli ja liikuvaid pilte integreerida

Ühesõnaga, võimalusi jätkub, ainult tahtmist ja potentsi on vaja. Paar-kolm aastat järjest sama juttu kuulata on üsna tüütu, rohkem sellele aega raisata ei tahaks.

***

Ei, ma ei täitnud küsitluslehte. SOA governance for anyone?

Selliseid soovitusi jagas eile tahiti:

Niisiis, olen nüüd In Flamesi uut albumit nädalapäevad kuulanud ja… ei lähe paremaks. Tundub, nagu oleks bänd võtnud portsu singlite b-pooli ja muud sahtlipõhjas tolmunma jäänud sodi ning sellest materjalist plaadi kokku keeranud. Igav ja pingutatud käsitöö, täis higi, verd ja tüdimust.

Laulus “Disconnected” on rida: I feel like shit, but at least it’s something. Hullemaks enam tõepoolest minna ei saa. See something ei ole oluliselt parem kui eimidagi.

Väike stiilinäide youtube vahendusel. “The Mirror’s Truth” on enam-vähem maksimum, mis sellelt albumilt võtta on. (“I’m the Highway” võiks olla tegelt ka hitipotentsiaaliga lugu, aga mis me nüüd potentsiaali realiseerimisest ikka jahume…)

…tuleb ühest pakkumise kutsest:

Loodav tarkvara peab vastama üldtunnustatud turvanõuetele ja ei tohi sisaldada ühtegi sisse kirjutatud „tagaust”. Tootja peab esitama sellekohase kinnituse.

Vot nii.

Väike motivatsioonivideo kah:

Mis võiks olla veelgi austusväärsem, kui mitte elu? Selge see, et embrüo tapmine on paha ja kole ja teotab pühadust. Ometi ei sega see pro-life liikumise aktiviste olemast sama aktiivselt surmanuhtluse poolt. (See on puhtsubjektiivne tähelepanek, teaduslikku tõde ei maksa eelmisest lausest otsida.) Kas peaks äkki surmamõistetud apelleerima sellele, et nad olid kunagi embrüod?

Või võtame näiteks Jänkistanis mättasse löödud günekoloogid. Kas näiteks veel välja arenemata närvisüsteemiga embrüo tapmine peaks olema samasuguse raskusastmega kuritöö kui näiteks günekoloogi tapmine? Kuna varajases arengustaadiumis embrüol närvisüsteemi ei ole, siis pole suuremat mõtet rääkida kannatamisest, eksole. Mõningate ‘meerikamaa paremäärmuslaste jaoks vahet ei ole. Ühelt poolt varajases arenguastmes embrüo, mis meenutab oma vaimsetelt võimetelt ja välimuselt pigem kullest. Teiselt poolt täiskasvanud inimene koos oma lootuste ja soovide, teadmiste ja tunnetega.

Väidetavalt aborteerub enamus viljastatud embrüoid iseenesest. Kas me peaks nüüd naisi massimõrvariteks pidama?

PS. Ma ei teinud selle jutu kirjutamiseks teab mis uurimistööd. Väited pärinevad ühest Dawkinsi raamatust.

PPS. Diskussiooni ütleb oma mehesõna sisse ka hea Rain. Tõepoolest, kes võiks naisele abordi tegemist soovitada? Tundub, et lesbilistel paaridel on selles osas märksa paremad võimalused, kui tuumikperel.

Asi oli nii. Mõtlesin, et peaks ikkagi Ivar Silla “Tantsiva linna” kohta ikka mõne sõna kirja panema. Plaanisin seda võrrelda Genet’ “Meie lillede Jumalaemaga” (Notre Dame des Fleurs, angliisi keeles Our Lady of the Flowers), kuid oh häda — selgus et minu eksemplar on kuhugi kaduma läinud. Ega’s midagi, tuli uus tellida. Kui juba tellimiseks läks, eks siis võtsin ka mõned puuduvad või lugemata Genet’ raamatud.

Need mõned puudu või lugemata raamatud jõudsid kohale, “Lillede jumalaema” on aga siiani kusagil Deutche Posti World Netis ekslemas. Nii et, loen praegu Funeral Rites‘i (Pompes funèbres, mo prantsuse keel pole Genet’ originaalis lugemiseks piisavalt heal järjel . Teise ilmasõja aegne Pariis, armastus ja vihkamine, seks ja surm… ühesõnaga võimas. Tahaks loota, et kunagi kirjutatakse ka eesti keeles midagi sellist.

***

Tegelikult tahaks midagi õelda ka kultuurimure kohta. Sedapuhku ei lehvita muretungalt mitte Veidemanni Rein, vaid hoopis Arni…

On hästi iseloomulik, et räägitakse justnimelt kultuuripisikust. Kultuur on nagu sügelised või homoseksualism: kui inimene on selle juba kodust või koolist külge saanud, siis sellest lahti juba naljalt ei saa. Võib-olla on kultuur tõesti nagu haigus: keda tabab ooperihäda, keda aga eurovisioonitõbi. Ei tea, võib-olla peaks tõesti hakkama noortele tegema Meie Mehe või eurovisioonivastaseid kaitsepookimisi?

Ja tegelikult tahaks veel midagi kultuurimure kohta õelda, see tähendab, ironiseerida. Aga see jutt pole vast bitte ja baite väärt. Nii et loen Genet’d edasi.