Fear and Loathing

Olen viimasel ajal hoomanud tõsiasja, et töötavate infotehnoloogiliste vahendite, näiteks internetiga arvuti omamine tuleb blogimisele igati kasuks. Kui meili annab mobiili abil lugeda küll, siis vähe pikema teksti kirjutamine on ikka piin mis piin.

Et mis ma siin halan? Tubli neli kuud vana Delli läppar on järjega remondis (fscking poolodav saast). Algselt kalanud ekraan ärkas inseneride osavate käte vahel uuele elule, samas diagnostika käigus avastati kõvakettalt halvad plokid. Jaa, Offf, meie läbu pildid olid ka sellel Issandast neetud kõvakettal

Vahel lihtsalt on nii, et mõne postituse kommntaarid on ägedamad, kui postitus ise. Kuigi spämmijänku on teinud tubli eeltöö, trumpab hea erik ta kommentaariumis aga üle:

Soovitan tutvuda alljärgneva lingiga:

http://www.worldnetdaily.com/news/article.asp?ARTICLE_ID=27431

Selle valguses olen veendunud, et homoseksualismi dekriminaliseerimine oli faktiliselt kurja džinni pudelist välja laskmine. Kord välja lastuna nõuab see aina rohkem “õigusi”, mis tulevad loomulikult jätkusuutlike kodanike arvelt.

Lisaks, sügavasti idiootne on vasakäärmuslike inimõiguslaste vaatenurk, et seksuaalse rahulduse saamine on inimese õigus. Aastatuhandeid on osad inimesed pidanud elama ilma igasuguse seksuaalse rahulduseta. Nad said sellega väga hästi hakkama. Nüüd väidavad vasakäärmuslased, et enesepiiramise nõudmine on inimõiguste rikkumine. Maütlen, et see liigne demokraatia on inimesed ikka täitsa persse keeranud.

Eriti just see viimane lause. Aga ülejäänu meenutab kangesti Monty Pythoni “Elu mõtet”.

Hea erik aga kahvatub, kui sõnajärg jõuab isiseni:

Maa tuleb täita võimekate,loovate, vaimselt haritud lastega, kelles olen elav hing ehk niiöelda vaimselt elavate lastega. Vaid vaimselt elavad inimesed viivad elu edasi, toodavad ühiskonnale rikkusi ja tagavad meie rahva säilimise.

Kõik homoseksuaalid on vaimselt surnud. Iga sõna nende suust on SURMA kultuur, SURMA hõng.
Homoseksuaalid on vaimselt surnud ja sooritavad kogu oma eluaeg aeglast enesetappu.

Iga inimene, kes õigustab homoseksuaalsust ja ei mõista seda nulltolerantselt hukka vajab diagnoosi.

Homol keha toimib aga vaim ei tööta – see on surnud.

Ükski homo ei saa olla kellelegi eeskujuks, sest vaimselt surnud inimene muudab oma eeskujuga ka tema järgi joondujad vaimselt surnuks. Ta levitab ainult SURMA.

Pealegi on teaduslikult tõestatud, et enamik homosid unistab vahekorrast lastega ja 2/3 pedofiilia eest karistatutest pole heteroseksuaalsud, vaid homo- või biseksuaalid.

Njaa, selle kõrval kahvatuvad isegi indigolapsed ja Peeter Liiv. Nende kommentaaride lugemisel tekkinud mõtteid peab kindlasti oma psüddoanalüütikuga arutama, ehk saab diagnoosigi

Leidsin fotokat puhastades mõned huvitavad pildid. Peaksid olema jaanipäevale eelnenud ajast.

Täiesti hämmastav, kui lapsik võib mõni ikka olla. Postituse alla, mis räägib iGod‘ist ja mille juures on pilt Tema Nuudeljast Kõrgeaususest paneb spämmijänku sellise kommentaari:

See pole jumal, see LOLLILÕKS – aga kergeusklikumad petab ära vist

Seltsimehed, peale tuleb ka hammustada!

(Peaks vist Eliza veebi üles panema: God the Psychoanalyst )

Nädala alguses ajasin paigast kosmilise tasakaalu. Kuna 7/8 meie tegude tagajärgedest tuleb meile tagasi, siis on mul praeguseks veidi sassis elektrolüütide tasakaal, lisaks veel kolme öö jägu unevõlga.

Neljapäeval sattusin Sergoga ölut jooma. Hiljem üritasime teha pub crawl‘i, mis küll haledalt läbi kukkus, sest Kuressaaares pannakse pubid öhtul kell üksteist kinni. Enne veel õnnestus saada “Vanast Konnast” haput Rocki. Müügitsikk kehitas õlgu, et näe on jah sogane, a mis tema sinna teha saab. Ei viitsinud hakata seletama, et äkki võiks vaadi välja vahetada ja uue ölle valada. Loodetavasti hakkab Kuressaare joomaurgaste turule mingi hetk tekkima ka konkurentsi, nii et sellised olematu teenindusega kohad ära kaovad. Seniks aga vältigem.

Reede, laupäev ja osa pühapäevast möödus imelisel Kavandimaal. Kohalikku koloriiti täiendas mu eelmise tööandja IT, kes seal oma suvepäevi pidas. Nagu ütles kunagi üks mu endine alluv (keda ma olen siin plogis juba korra hea sõnaga meenutanud ), et IT on eluaeg üks karskuse ja kasinuse paik olnud. Ta ei teadvat ühtegi teist eluala, mille esindajad sedavõrd palju joovad, kui just ehitajad välja arvata. Ehitajaid ei tea kommenteerida, IT aga… või mis seal ikka. Mingi hetk peaks pildid fotokast välja võtma ja need ilmarahvale naeruks välja panema. Kahju ainult, et välgu patareid väsisid mingi hetk ära, nii et osa laupäevaöisest trallist jääb vaid elama legendidena.

Millega lõpetab oma tööd kire ja andumusega võttev itimees? Õige, murtud maksaga. Mõnel on küll ka murtud pankreas, aga neid on vähem. On see siis murtud maks või mingid ealised iseärasused, aga samasuguse andumusega kui nooruses enam bohheemitseda ei viitsi. Järgmine hommik peale vägevamat pidu on jube olla, ja kui tervis tegelikult ehk lubakski joomist jätkata, puudub motivatsioon. Nii et mine või motivatsioonikoolitusele

***

Kuidas elada pime talveaeg üle tulevikus, mil nafta nafta on otsas ja elektrit ei ole? Kui pole elektrit siis pole ka internetti ja kolle ei saa ka arvutis tampida. Pea ainus võimalus on panna öllelaar käima ja muutuda osakeseks kohalikust koloriidist.

Kellele ölu ei meki, see saab ajada õuntest või marjadest veini või katsetada puskariaparaadiga. Aga mõte ja lõpptulemus jääb samaks.

***

PPS. Motivatsioonikriisi teemadel on sõna võtnud ka PH. Kommentaariks niiplju, et seltskonna sobimatuse vastu aitab hästi seesama isetehtud ölu, peedivein või sõõm eriti jälki naabrimehe poolt keedetud puskarit

Eks see ole vana nali, et Kuressaares, äripäeva öhtul peale kaheksat süüa ei saa. Kui te just kehva pitsat ei taha…

Tänane matk algas törts peale kümmet õhtul “John Bulliga”, kus köök oli juba kinni. Järgmist kaks söömakohta, mingi kohvik nimega “Classic” ja “Vana konn”, pannakse esmaspäeviti kell üksteist kinni. No poole tunniga eriti praadi juba ei manusta. Õnneks oli lahti endise Ühispanga kontori asemele tehtud asutus, mingisugune “Lounge” oli vist selle nimi.

Prael polnud eriti viga, kohalike urgaste taset arvestades oli isegi päris hea. Tarvitatud nõusid minema viies küsis nääpsuke ettekandja, et kuidas maitses. Ei mäletagi, et midagi sellist oleks minuga Kuressaares varem juhtunud… Mine või teine kordki sinna sööma

tuleb seekord Daniel Dennetti raamatust Breaking the spell. Relgion as a Natural Phenomenon:

Jutt sai alguse sellest, miks on kiriklikud dogmad tihtipeale mittearusaadavad ja mõistetamatud.

There are several reasons why this inflation into incomprehensibility would be an adaption that would enhance the fitness of a meme. First, as just noted, it tends to evoke wonder and draw attention to itself. [...] People’s discomfort with sheer incoherence is strong, so there are always tantalizing elements of sense-making narrative, punctuated with seriously perplexing nuggets of incomprehensibility. The anomalies give the host brains something to gnaw on, like an unresolved musical cadence, and hence something to rehearse, and rehearse again, and baffle themselves deliciously about.

Sellele lausele järgneb joonealune märkus:

My introduction to this somewhat depressing idea came in 1982, when I was told by the acquisitions editor of a mayor paperback publishing company that her company wasn’t going to bid for the paperback rights for The Mind’s I, the anthology of philosophy and science fiction that Douglas Hofstadter and I had edited, because it was “too clear to become a cult book.” I could see what she meant: we actually explained things as carefully as we could. John Searle once told me about a conversation he had with the late Michel Focault: “Michel, you’re so clear in conversation; why is your written work so obscure?” To which Focault replied: “That’s because, in order to be taken seriously by French philosophers, twenty-five percent of what you write has to be impenetrable nonsence”. I have coined a term for this tactic, in honor of Focault’s candor: eumerdification.

Palju õnne, kontinentaalse filosoofia sõbrad

Pihtla ölletehasel on vist laar ölut hapuks läinud, igatahes oli nende poolt müüdud jook maitse poolest üsna jube. Samas volt oli sellel jätkuvalt võimas, kolmest öllest täiesti piisas. Suitsukooti ei olnud ja müüjatädi jutust ei saanud päris täpselt aru, kas enam ei olnud, või veel ei olnud.

“Karavani” saatel kohalikku rämpstoitu (grill-liha, hapukapsad, kartul ja sibul) süües tuli mõte, et. Mis küll sunnib inimesi mängima s*tta muusikat umbjoobes publikule? On see raha või hoopis mingi sisemine erivajadus? Samas pole mul midagi selle vastu, kui see müsteerium lahenduseta jääb. Ega kõik olemuslikud küsimused ei peagi vastatud saama…

Franz Ferdinand oli võimas, üllatavalt võimas. Aga noh, mis siin ikka muljetada, kuulake-vaadake ise…

PS. Tegelt peaks mo käes oleva FFi plaadi Sergole tagasi viima. Samas, kuna see on mo käes olnud juba üsna mitu aastat, siis ega vist sellega eriti ei põle