Fear and Loathing

Peale Tallinna kolimist elasin üsna mitu aastat Lasnamäel, Läänemere tee ääres. Iseenesest on see huvitav koht: ühel pool on tüüpiline magala, kõrged hallid majad, madalad kidurad puud nende vahel, tühermaa mõne üksiku augu ja põõsaga. Kohustuslikud tänaval suitsetavad lapsed, odava õlle ja kriminaalse klientuuriga keldribaarid, putkast odekat ostvad parmud.  Ja majade ees seisvad miljoniautod. Päris alguses ei olnud kinnisvara hinnad veel kõrgustesse roninud ja kontrast odavate korterite ning elanike kallite autode vahel oli eriti ilmne.

Teisalt on sealsamas, praktiliselt üle tee Pirita-Kose, oma väikekodanlike häärberite ja nende väikekodanlike asukatega. Tänu järsakule ei olnud klassiviha väljendamine teab mis keeruline, piisas kui servalt alla soristada.

ETV’st “Sügisballi” vaadates tuli see kõik uuesti meelde, lisaks veel nii Lasnamäelik tühjus- ja üksildustunne. Been there, done that. Ega täna filmi meenutades muud eriti ei meenugi, kui tühjus ja üksildus.  Pluss mõned koomilised stseenid, mille puhul just nagu ei teagi, kas peaks naerma või nutma. “Igas sellises karbis elab inimene, kes tahab õnnelik olla.” Või kuidas see nüüd oligi…

***

Teisele ringile on läinud ka “Sügisballi” retseptsioon. Kes võrdleb Õunpuud Ang Lee’ga, kuna too olla “absoluutne tipp” (sic!). Kes märkab tühjust, kes filmi tsitaatsust. Ning jätkuvalt on meie kulturnikutel teema Pessoaga. Mingi lapsepõlvekompleks millest kuidagi üle ei saada ja mida seepärast pühaks peetakse?

Tegelikult peaks vanematekodust Undi raamatu üles otsima ja üle lugema. Et kas tõesti on filmi tegijad suutnud meie kirjandusklassiku kultusteose ära pilastada…

Tänased head soovid edastab ansambel Must Missa. Mis sobiks tänasesse päeva paremini kui nende “Koolita kristlast kirvega”?

Mis sobiks härdasse jõuluaega paremini, kui ansambel Sõnajalg?

Andrei Sinjavski abikaasat Maria Rozanovat pidasid paljud nõiaks. Kunagi liikus Pariisis ringi isegi vastav anekdoot:

Läheb Maria Vassiljevna podi, et osta luuda. Müüja küsib:

“Kas pakin sisse või lähete lennates?”

(Anekdoot pärineb Zinovi Ziniku artiklist “Korvike kodumaa mullaga”, ilmunud ajakirja Syntaxis 36. numbris.)

***

Seekord otsustasime Kuressaarde sõita lennukiga. Peamine entusiast oli R, mina lasin end niisama kaasa vedada.

Esimene hädakuulutaja oli ema, kes helistas millalgi viie paiku õhtul, et Kuressaares ei ole lennuilma. Ega me ei lasknud end sellest segada, sest Kilulinnas oli lennuilma küll. Äsja sadama hakanud märg lumi ei olnud üldsegi seda moodi, et võinuks probleeme tekitada.

Peale tšekkinni meenus, et kohalikel lendudel on vist sama fašistlik turvakontroll kui rahvusvaheistelgi. Lisaks meenus kurb tõsiasi, et peale eelmist Kuressaares käiku (mis päädis sellega, et ootasin 11 tundi Kuivastu sadamas praami väljumist) jäi kott lõpuni lahti pakkimata, nii et alumistes kihistustes võis olla nii mõndagi keelatut. Kiire inspektsioon näitas, et paanikaks pole siiski põhjust, ainus suurem anum oli odekapudel, mis oli õnneks 90 milliliitrit suur.

Peale koti läbivalgustamist selgus, et olin turvatöötajate uudishimu lootusetult alahinnanud. Kotist kraamiti välja fotokas ja Canoni objektiivid. Seda kas torud läbi paistavad, nad õnneks uurima ei hakanud. Järgmisena tekitasid ebatervet uudishimu Andrei Sinjavski vanglakirjad (kokku kolm kõidet). Ja et päev oleks lõplikult kirjas, leidsid nad kusagilt sokkide vahelt plasku kalvadossiga.

Noh, plasku jäi õnneks alles, sisu pidin vetsus välja kallama. R. imestas küll, et miks ma seda ära ei joonud. Ausalt öeldes ei tulnudki sellist mõtet, võib-olla seetõttu, et see polnud teab mis hea kalvadoss. Mingisugune Pere Magloire, kui mu nõder mälu mind ei peta…

Turvakontrollist eluga pääsenud, asusime pardale laskmist ootama. Boarding venis ja venis, kuni törts peale kaheksat teatas läbi mögafoni üks ärajoond naishääl, et lend on halva ilma tõttu Kuressaares edasi lükatud. Kiire kõne emale — Kuressaares olla ilm täitsa korralik, tuult ei ole, ei saja, kuigi on päris niiske.

Järgmisena tuli seesama hääl eetrisse millalgi üheksa paiku, ja viimasena törts peale kümmet. Siis teatas ta lennu tühistamisest. Eesli Aeru kassas rääkis kassatibin, et nad võivad meid järgmise päeva hommikul bussiga Kuressaarde läkitada. Kui see meile tõesti ei peaks meeldima, siis nende kodulehel saab ära täita formulari ja kui veab, siis kantakse meile raha arvele üle.

Hea sõnaga peab veel märkima Eesli Aeru täpset ajastust, kuna viimane buss Kuressaarde väljub kell 22:00. R. oli kuidagi eriti väge täis, väitis et tahab kellegile molli anda. Et 350 krooni maksvat bussisöitu tema küll ei taha, jne. Mina nii radikaalne ei olnud, pigem saatsin mõttes paar palvet Püha Turumajanduse poole, et see vaese Eesli Aeru vaevad pankroti läbi kiiresti lõpetaks. Kas minu jõulusoovi ka kuulda võetakse, peaks selguma õige pea…

PS. P-mehes olla olnud lennu ärajäämise teemal suisa uudisnupp. Nimelt olla Kuressaare lennujaamal puudu mingid aparaadid, nii et lennukid ei saa seal maanduda, kui pilved on madalamal kui 150 meetrit. Vot nii.

Santa viib teid kõiki põrgu: Fred Phelps ja Westboro baptistikoguduse hullud on välja andnud oma iga-aastase jõulutervituse. Huvitav, mida nende diiler neile müüski või kasvatavad nad ise?

Niisis, vonkrahl.ee on praegu selline:

AW_ERROR: Suhtuge veateadetesse rahulikult! Te ei ole korda saatnud midagi katastroofilist. Ilmselt juhib programm Teie tähelepanu mingile ebatäpsusele andmetes või näpuveale.

Vigane päring SELECT * FROM img_d WHERE aw_oid = 4539 ORDER BY row_id 1146 Table ‘vonkrahlautomatwebcom.img_d’ doesn’t exist

Backtrace:

file /www/vonkrahl.automatweb.com/public/index.aw on line 2 called
function include with arguments (/www/vonkrahl.automatweb.com/public/const.aw) file = /www/vonkrahl.automatweb.com/public/index.aw

[...]

Huvitav, kas peaks M’i telefoni välja otsima ja kurvast tõsiasjast teada andma, või ei? Miks tema numbri leidmine telefonist mitte päris triviaalne ei ole, ehk mõni teine kord. Et te midagi imelikku ei arvaks: põhjused on puhttehnilist laadi…

Tänane Äripäev pajatab nii:

Veerand miljardit krooni lubab sotsiaalmaksuvõlglane, ASi Ergav Seitse juhataja Enn Kaljo (50) panna ühte Eestimaa pisialevikku vägeva turistipüünise püstitamisse. Kuigi kompleksi ehitamiseks ei ole sentigi raha, ei heiduta see Kaljot. Ta lubab kuu ajaga leida 160 miljonit krooni, et kompleksi esimest järku pärast pühi ehitama asuda.

[...]

Kaljo arvates on jutud kriisist ülepaisutatud. „See on üks suur mull! Ega maailmast ei ole raha otsa saanud. Räägitakse kriisidest, aga tegelikult raha seisab lihtsalt paigal ja need, kes seda valvavad, tahavad inimestelt väga palju katet saada. Meie igatahes pankadest raha ei küsi. Senikaua, kuni nad ise seda ei paku, me neilt ei küsi,“ on Kaljo kindel.

[...]

Kompleksi kuulub ka lätlaste Lidoga sarnanev söögikoht Kuningate Koda, muuseum, golfikeskus Peetri alevikku ümbritsevatel maadel ja püramiidjas kosmoseenergia keskus.
Keskuses asub omakorda uuendusliku tehnika, katsete ja meditatsiooni tarvis mõeldud kosmilise energia koondumise keskus ning lendava ketta kujuline universumi teater.

[...]

Mullu novembris tutvustas Künnapu Kareda vallavolinikele silindrikujulist spaad, mida ümbritsevad suursugused sambad. See kavand kajastavat igavesi väärtusi. Künnapu on ajakirjanduses öelnud, et Peetri alevikus on vägi sees.
„Kui sõidan siiapoole, siis seitse kilomeetrit enne hakkab mu süda nii õudselt taguma,“ on ta tunnistanud.

Vot nii. Edasi lugege ise…

Veel üks tsitaat, sedapuhku Matthew Symondsi raamatust “Softwar. An intimate portrait of Larry Ellison and Oracle“.

Disklaimer: järgnev jutt ei ole kohe üldse maadevahetamiste ja kinkekaartidega seotud. Kuid väikseid järeldusi kohaliku poliitilise kultuuri kohta võib teha küll…

Al Gore, with his carefully cultivated contacts in the tech business and high-profile support for the Internet, might have seemed a natural home for some of Ellison’s money. But Ellison despised Gore. After buying the parallel processing computer firm nCUBE, Ellison went to see then Senator Gore to complain about the preferential treatment that a rival, Thinking Machines, seemed to be getting. Not only was Thinking Machines winning government contracts at nCUBE’s expense, but it was also being directly supported with tax dollars that Gore had been instrumental in steering its way. Ellison says that when he complained to Gore about this double whammy, the future vice president smiled and said to him, “What you’ve got to understand, Larry, is that Thinking Machines has been very good to me.” Ellison exploded. “What do you mean, they’ve been good to you? Just how good have they been, Senator? What units of goodness are we talking about here?” Ellison says simply, “I guess he just wanted me to offer him a campaign contribution similar to the one he was getting from Thinking Machines, but back then I didn’t know how the game was played, so I just kind of lost it. Now I know how the game is played, but I don’t want to play it.”

Ääremärkuse korras, Obama presidendikampaania lõpusirgel oli tema vastu väga hea näiteks Oracle president Charles Phillips…

Mary Ann, Oracle CSO kirjutab niimoodi:

I was reminded in a frightening way recently that people worship new technology without in many cases either analyzing what problem it solves or whether the benefits are worth the risks. Specifically, I recently heard a highly placed official in the Department of Defense opine about the fact that DoD wants to embrace Web 2.0 because (to paraphrase), “We need to attract and keep all these young people and they won’t work here if we don’t let them use Facebook in the workplace.” What are people going to use Facebook for in the Defense Department, one wants to know? <”Hi, my name is Achmed and I am an Al Qaeda operative. I like long walks on the beach and IEDs. Will you be my friend?” I don’t think so.>

The official went on to say that industry really needed to secure all these Web 2.0 technologies. At that point, I could not contain myself. I asked the gentleman if the Department of Defense was planning on taking container ships and retrofitting them to be aircraft carriers, or buying Lear jets and making them into F-22 Raptors? No, he said. Then why, I offered, does DoD think that the IT industry can take technologies that were never designed with security in mind and “secure them?” Why is IT somehow different that we can, ex post facto, make things secure that were never designed for the threat environment in which they are now deployed?

[...]

Your “tools” need to be designed for the environment in which they are going to operate. If they aren’t, you are going to have trouble my friend, right here in River City (with apologies to Meredith Willson). To put it even more succinctly (more apologies to Meredith Willson): “You gotta know the territory.” Meredith Willson was not writing about security when he wrote The Music Man, but “you gotta know the territory” is as succinct a description of a security weenie’s responsibilities as ever there was.

Mind you, I understand that the idea of collaboration is a powerful one and, if it is appropriately secure, can be a powerful construct. We read, for example, that the intelligence community has created an internal Web 2.0 construct called Intellipedia (along the same lines as Wikipedia). It makes sense that, instead of having one expert on, say, Syrian antiaircraft defense, that that person’s knowledge can be written down and accessed by others. In a way, that kind of collaboration facilitates “legacy” because someone who knows something valuable can share it with others far more easily than through one-on-one oral transmission. But there is a big difference between “let’s embrace collaborative constructs” and “let’s allow insecure and unsecurable Web 2.0 technologies into a classified environment.”

The key to the new is remembering the universal truths of old – legacies. This is particular true in security in that, while the attack vectors may change as the technology does, there are principles of security that do not change (“trust, but verify” works just as well for IT security as for arms control).

Suurepärane artikkel, soovitan soojalt lugeda.