Fear and Loathing

pärineb sedapuhku John Holbo sulest:

[...] someone should rewrite Hegel’s Phenomenology of Spirit as a Wodehouse novel, with the title Absolutely Jeeves! (Alternate, Kierkegaardian version: Beer and Trembling.)

[...]

OK, let me explain the Hegel joke. Hegel is, of course, the original theorist of singularity. (He’s Kurzweil, minus the technology.) True, Prussian bureaucracy is a very weak, weak AI, but close enough for government work.

(And, of course, Parmenides was really the first to advocate singularity, but who’s counting?)

The main point of Hegel, so far as I can tell, is that without Hegel – to make Kierkegaard’s Hegel jokes funny – Kierkegaard’s jokes wouldn’t be funny. Indeed, they wouldn’t be jokes at all. So you should read Hegel for the jokes, and only for the jokes. Of course, Hegel couldn’t see this, but that’s how the worm of Absolute Spirit, Coming To Know Itself As Itself (a.k.a. technological singularity) turns.

Need, kes ennustasid Obama kroonimise puhuks börsirallit, panid üsna täppi. Dow langes täna üle 300 punkti. Way to go.

Selle postituse eesmärk on juhtida tähelepanu ühele uuele  ja huvitavale kampaanale.

Paul Krugman on sel nädalavahetusel blogind nagu loom. Muuhulgas leidsin temalt sellise lõigu:

The interest rate is up against the zero lower bound; the fiscal stimulus doesn’t look big enough; the TARP has been a disappointment. What to do?

My wife suggests that we might try sacrificing a few bankers — central bankers, investment bankers, whatever — to appease the financial gods.

Lõpetasin just Strossi “Atrocity Archives’i” lugemise ja ohverdamise jutt pani mõtte liikuma. Sellest saaks päris hea Lovecrafti stiilis õudusjutu: Inimkonnas pettunud libertaarsel, et mitte õelda neokonservatiivsel majandusteadlasel saab Friedmani haual talluvatest profaanidest küllalt ja ta otsustab paralleeluniversumist kohale kutsuda kolli, kes tõsiusksed uskmatutest eraldaks ja profaanidel ajud kõrvade kaudu välja imeks. Selleks varustab majandusteadlane end Nekronoomikoni ja mõnede keskpankuritega. Ohverdamise tarbeks, eksole.

Kahjuks pole veel suutnud otsustada, kas loo lõpu peaks lahendama antiiktragöödia stiilis (iseloomuvigade ja uhkuse tõttu leiab hukatuse majandusteadlane, st ajud imetakse välja temal) või hoopis komöödia võtmes (majandusteadlane leiab lunastuse ja ajud imetakse välja Keynesiga vehkijatel).

Või siis teine, juba rohkem Strossi stiilis süžee: heade neokonide võitlus pahade liberaalide vastu, kes on kurja Keynesi vaimu poolt üle võetud. (Possessed, eesti vaste sellele on vist seestunud?) Keynesi vaimu tõi paralleeluniversumist kohale Krugman oma majandusmudeleid arvutades…

Ühe teatud riigiameti  kunagine peadirektori asetäitja rääkis aeg-ajalt sellist lugu. Kui tal on päevakavas kohtumine Maksumaksjate liidu esindajatega, siis hommikul enne kodust väljumist paneb ta esikusse kapinurgale pitsi ja valab selle konjakit täis. Nii et kui ta õhtul sisse astub, siis esimese asjana saab ta teha klõmaki! Olla aidanud päris hästi.

See lugu tuli uuesti meelde paar päeva tagasi, kui sattusin ühe teatud juhtgrupi koosolekule. Pärast koosoleku lõppu oli küll selline tunne, et võtaks mõne konjaki… Aga noh, see on osa ärist.

Õhtul avastasin, et asendustegevuseks kõlbab ka Mati Undi lugemine. Tegin eelmine nädalavahetus vanemate juures inventuuri, selle tulemusena õnnestus leida “Doonori meelespea” ning “Räägivad ja vaikivad”. Kuhu ülejäänud Unt kolimise käigus sattus, ei oska esimese hooga seletadagi… Järgmine kord peaks ka vanaema juures väikese revisjoni korraldama. Mis kohe üldse hinge ei mahu on see, et kuhugi on kadunud ka “Öös on asju”. “Doonori meelespea” on, aga seda ei ole! Täiesti hoomamatu…

Aga jah, “Doonori meelespea”. Loetav, aga mitte väga hea. Võib-olla osalt nende tekstide tõttu, mille põhjal on see konstrueeritud. Samas, ega mulle ka Stokeri “Dracula” eriti ei meeldinud, Koidulast rääkimata. Nii et äkki on probleem hoopis teemas? Lõpust on veel mõned leheküljed lugemata, nii et lõpp-likku hinnangut veel ei anna. Las kasvab ja küpseb veel…

PS. Peale juhtgrupi koosolekut istusin sööklas katki oma deebetkaardi. Pikkupidi ja nii edukalt, et ka kiip sai pisut kannatada. Nii et nüüd olen mõnda aega cash free ja mitte eriti solvent. Vaat sedapsi.

on hea taas välja kraamida Pandemic 2

BBC on kokku pannud valiku George W. keelevääratustest. Mõni on päris tabav, näiteks see:

As governor of Texas, I have set high standards for our public schools, and I have met those standards.

***

PS. Tegelikult on see järjekordne asenduspostitus: Sotsministeeriumi ja SKA tegemisi ei saa ma paraku kommentaarida. Ja ar@erl’ist ja tema viimase aja jutust ei räägi põhimõtteliselt…

Kui jõuludele järgnenud nädalal tegi Kaubamaja kliendikaardi omanikele 25% alet, siin nüüd katsetatakse viiekümne protsendise allahindlusega. Mine või uurima, kui läbiv neil see ale on ja kas äkki on tekkinud kaupa, mida viitsiks koju tassida.

Aga igatahes on tore, et ‘meerikamaal alguse saanud tarbijasõbralik hinnakujundus on ka siiakanti jõudmas. Illustreeriva sisuga pilt on pärit Guy Kawasaki blogist.

Lõpuks on ka meie kvaliteetajakirjandusse imbunud uudis, kuidas kurjad häkkerid Obama ja Britney Twitteri kontod ära häkkisid. Paraku ei täpsusta Ärileht, mida nad oma järgijatele siis ütlesid. Siinkohal parandame selle osa  veast, mis puudutab Britney “väga isiklikku laadi statistikat”:

PS. Tegelikult peaks siin hoopis olema põhjalik arutlus teemal ‘olukorrast riigis’, aga no kes seda ikka lugeda viitsiks, kirjutamisest rääkimata

Guy Kawasaki raamatu “Reality Check” peatükis “The Lies of Engineers” on selline lõik:

“It works on my machine.” And “my machine” is probably the only computer in the world that it does work on.

Sellised mõtteavaldused ei ole paraku ainult ‘meerikamaa veidrus. Eelmises töökohas oli meil süsadminnide toas seinale kleebitud väljatrükid parematest paladest arendajatega peetud kirjavahetusest. Muuhulgas oli seal selline mõttetera: “Aga meil arenduses see töötab!”

Iga kord kui sellele lausele mõtlen, tõuseb mul vererõhk. Klient ei maksa arenduspartnerile selleks, et tarkvara arenduskeskkonnas töötaks. Klient maksab selleks, et tarkvara töötaks tootekeskkonnas ja oleks võimalik ajada äri. Aastaid tagasi, kui ma noor ja roheline olin, siis ma ühele partnerile seda ka ütlesin. Millegipärast olid selle partneri esindajad seepeale hirmsasti solvunud ja väidetavalt olevat neil üks lilleke siiani minu peale tige.

Mis oli aga eriti huvitav, see minu ütlemine tekitas meie majas piraka skandaali. Arendusosakonna juhatajanna oli äraütlemata tige, et kuidas ma ikka julgesin ja nii ometi ju ei tohi headele inimestele õelda. Vot nii! Õnneks on praeguseks sellest firmast läinud nii tema kui ka mina, ja ametialaselt me kokku ei puutu/ei pea puutuma.

Nii et palju õnne, kallid arendajad!