Fear and Loathing

Svenssonite ja taanlaste poolt levitatavatest kõlakatest annab ülevaate Claus Vistesen.

Või mis kõlakatest. Kui Läti keskpanga juht Ilmars Rimsevics hakkab avalikult rääkima vautšeritest, siis peaks olema selge, et lõpp on käes.

Edit: Danske Bank’i tänased soovitused investoritele on sedavõrd head, et neid lausa peab tsiteerima:

The event risk has risen sharply in the Baltic markets and we advise outmost caution.
Yesterday, the Swedish central bank Riksbanken said it will increase its currency reserve
by SEK 100 bn through a loan from the Swedish debt agency. Investors seem to believe
that this is a buffer to deal with potential problems arising from the Baltic crisis.

[...]

Trading update

With worries over the Baltic situation on the rise there is a significant risk of negative
spill-over to other markets in CEE. Therefore we see clear downside risk on the CEE
currencies and a risk of a sharp sell-off in the CEE fixed income markets in the coming
days. We especially see value in buying USD/HUF, but potentially also USD/PLN on an
escalation of the Baltic crisis.

Olen terve tänase kohalikest uudistest sisuliselt eemal olnud (tööd oli vaja teha ), nii et ei oska õelda, kas inimestele on juba soovitatud soola, tikke ja dollareid ostma hakata…

Kõigepealt head uudised.  Bändi juures on tagasi Tim Skold, sedapuhku peamiselt trummitehnikuna. Saundi poolest on “Blitz” tõesti veidi raskem kui, noh, näiteks “Tohuvabohu“.

Edasi halvad uudised, mida on paraku oluliselt rohkem. Mitmed lood on niiõelda lapitehnikas, mõni on kokku pandud huvitavamatest tükkidest (“Never Say Never”), mõni on kokku traageldatud suise jamast (“Bait & Switch”). Kurguhääleja jorisev Sascha Konietzko ja taustaks piiksuv Lucia meenutab pigem The Sisters of Mercy‘t, “Dominion/Mother Russia” ja “Temple of Love” tunduvad olevat peamised inspiratsiooniallikad. Ei, see ei ole kompliment: Sisters originaalis meeldib mulle way rohkem, kui KMFDMi tribuut.

“Davai” on lugu, kus albumi vahelehe väitel laulab Konietzko vene keeles. No kes oleks seda osanud arvata! Igatahes on “Davai” KMFDMi selle sajandi üks kehvemaid lugusid. “Bitches” peaks olema selge iroonia:

We’re Only In It For The Money
To Dip Our Fingers In Your Honey
We Pretend To No End
We Are Bitches For Your Riches

Samas suudab Konietzko selle maha laulda täiesti surmtõsiselt. Võta või jäta!.. seda enam, et Eldritch kummitab selle loo ajal kuidagi eriti võimsalt. “Me & My Gun’i” tekst on sedavõrd lapsik, et vesi tuleb silma. Samas on see albumi muusikaliselt üks huvitavamaid lugusid. Ühesõnaga, kui teksti mitte jälgida, siis pole viga. Selle loo seos NIN‘i looga “big man with a gun” jääb ka lahkamata, kuna siis tuleks jälle piinlikusest vesi silma.

Ja “Take’m out” on puhas tehno. Ach ja, albumi tugevaim lugu on kaver The Human League loost “Being Boiled”.

Kokkuvõtteks: parem kui eimidagi, kuid mitte oluliselt.

Epl refereerib Ivari Padarit nii:

Küsimusele, kas sotsiaaldemokraadid lahkuvad täna koalitsioonist, vastas Padar, et otsused on peaministri kätes ja kogenud poliitikuna usub ta, et igasugused variandid on veel võimalikud.

Võtame näiteks sellise variandi: sotsidele ebameeldivad otsused võetakse rahvaliidu häälte abil vastu ja peale seda jätkab koalitsioon samas koosseisus, tugevamana kui ei kunagi varem. Kuidas tundub? Mõne poliitiku poolt edastatavaid sõnumeid arvestades täiesti võimalik. Järgmine piinlik moment saab olema see, kui ametiühingud tänavatele tulevad ja streikima hakkavad, aga küll Pihl ka selle vastu rohtu leiab.

Vägisi jääb mulje, et mõni poliitik on ülemäära palju kogemusi kogunud ja vajab hädasti elukutse vahetust…

***

Lõpuks midagi ka varikoalitsiooni teemadel, Sillu saatis:

“Olgu, täidame käsud,aga Rüütli paneme välisministriks”. Andrus ja Mart muhelesid. Suur oli reedel nende üllatus, kui Arnold tööle tuli.

***

Edit: Tundub, et koalitsioonist siiski enam elulooma ei saa, väidetavalt esitanud Ansips presidendile avalduse sotside vallandamiseks…

Kummaliselt kulgev “valitsuskriis” jätkub sama kummaliselt. Epl’i teatel kutsunud Ansips Rahvaliidu poliitbroileri koos Mart-poisiga homme hommikul kella kümneks kohvile. Hakka või uurima, mis kell Villu ja Esteri teemaline kohtuotsus teatavaks tehakse… Või on äkki Ansipsil siseringi infot, et see kohtuotsus koalitsiooni paikamise plaane ei mõjuta? Mine tea…

Misiganes tulemus ka ei oleks, Villul on kahtlemata poliitilist kogemust ja innovatiivset mõtlemist, mida oleks patt jätta keerulistes oludes ära kasutamata. Kuna keskkonnaministrina on ta juba mehetegusid teinud, siis on kindlasti talle vaja uusi väljakutseid. Ja mis sobiks selleks paremini, kui mitte rahandusministri ametikoht?! Vaevalt, et Sõerdist selles osas parteigenossele konkurenti on, küll ta ajaloolisest paratamatusest aru saab. No ja see on juba üsna vähetähtis detail, kas ministrikoha võtab Villu, või mõni ta poliitbroileritest.

Tegelikult päris põnev loterii: mõistetakse — ei mõisteta, tuleb — ei tule… Või kas Mart-poisi Ansipsi diskrediteerimise projekt jõuab tõesti järgmise iteratsioonini?

Kirjutan siin dokumenti ühe süsteemi varundamisest ja taastamisest. Sihtgrupiks need, kes arvutit näevad esimest korda, kuid sellest hoolimata omavad hirmsat tahtmist disaster recovery‘t teha. Muuhulgas sain esimese hooga maha sellise lausega:

Allpool on mõned riskid koos õpetusega, mida peale riski realiseerimist teha.

Päris huvitav kirjaviga, kas pole? Ühelt poolt, ega ma nüüd nii skeptiline ka teatud kodanike suhtes ole. Samas on jällegi see oracle-l’i lõim kenasti värskelt meeles

Sellal kui ma eile õhtu teed jõin, Kraftwerki kuulasin ja Sapkowskit lugesin, olla Moskvas toimunud järjekordne Eurovisioon. Mingi hetk kilkas R., et “hea friikshow venelastel, mingi fukin tsirkus on evrovisionil”, ei viitsinud isegi küsida, et kas on midagi sellist nagu alati, või on venelased täiendava innovatsiooniga maha saanud…

Aga Sapkowski “Blood of Elves” on täiesti loetav, parematel hetkedel meenutab Cooki Musta kompanii lugusid. Tegelikult on see kõva kompliment, tavaliselt käivad mulle haldjad ja pägalikud tõsiselt närvidele

Lõppu väike muusikatervitus Eurovisioonisõpradele, Kraftwerki “Neoontuled”. “Das Model” oleks tänavust võitjat arvestades ehk liiga otseütlev

On ajaratas ringi käind ja nii olen viimasel ajal tegelenud nende asjadega, millega kümme-viisteist aastat tagasi sai niiõelda professionaalset tegevust alustatud. Jaman kodukootud monitooringuga ja kirjutan Perlis skripte. Tegelt oleks võinud need skriptid ka Lispis kirjutada, niiõelda kiusu pärast, aga kuna aeg on raha, siis sai mindud Perli teed. Ah jaa, Nagios tundub olevat uue sajandi nähe, eelmise aastasaja 90date lõpust sellist asja nagu ei mäleta…

Tegelikult oleks see päris lahe: Nagiose plugin, mis tõmbab käima Emacsi, mis tõmbab käima ühe Emacs Lispi skripti, mis omakorda Teeb Midagi. Asja veelgi overenžineerimiseks tuleks vast J2EE otsa mõni freimvöörk ehitada.

Aga pealkirjas tsiteeritud luulerida on pärit ühest perli haikust:

print STDOUT q
Just another Perl hacker,
unless $spring

Pärit on see kaameli-raamatu teisest trükist (1996), autoriks ilmselt Larry Wall.

Tartu noorte plaan teha linna üks korralik homoklubi (ABBA ja Donna Summeriga ilmselt ) on lõpuks lekkinud kohalikku sopalehte. Ja loomulikult on see uudis kihevile ajanud meie tõsieestlased. Ühe kodaniku (Celticu alter ego?) kommentaarid on sedavõrd värvikad, et neid lausa peab tsiteerima:

Otsigu endale mõni lesbarist kaaslane, et normaalsete inimestes seas normaalset elu etendada ja tehku siis magamistoas, mis ise tahavad. Aga sellest ei pea rääkima! Tegelikult ei pea keegi peale inimese enda teadma, et ta on gay. Kõik gayde artiklid, gaytegelastega filmid, ja nii edasi, on räige propaganda. Ma võin ju elada maailmas, kus ma ei pea teadma, et naabrimees on pede, kas pole? Politsei võiks kohandada nende üle pidevat järelvalvet ka, sest suur osa pedesid noolib lapsi ja noorukeid.

Kui nende elu võimalikult raskeks teha, siis mõni ehk enne mõtleb kui homoks hakkab.

Kuid oodake, see ei ole veel kõik. Sellise totalitaarse märja unenäo tulemus on vaat milline:

Me jõuame ühiskonna ühtsuse taastamiseni! Ühiskond ei peagi olema sihuke ninnunännu ühiskond nagu lääne demokraatia. Ühiskonnas peab olema hea vaid nendel, kes rahvust ja ühiskonda tugevaks muudavad, mitte aga ei õõnesta ega nõrgesta. Homod eesti rahvust tugevamaks ei muuda, nad on hoopis parasiidid. Inimesena võib mul neist olla kahju, sihukesed äbarikud nagu nad on. Eestlasena tekitavad nad minus jälestust, kui rahvuse soolenugised.

Kuigi Tartus on natsionaalsotsialismi ja überrahvusluse teemadel eluaeg huvitavaid mõtteid ja rämekoomikat nähtud, siis midagi nii ehedat kohtab harva.

***

Aga Tartu on ka ilma überrahvuslasteta üks huvitav koht. Näiteks ringleb viimasel ajal, lisaks lugudele Zavoodi ümbruses peksa saavatest mitteaaria rassist tegelastest, üks konkureeriv legend.

Olnud ühes Zavoodis istuvas seltskonnas üks Filipiinide päritolu noormees. Istunud niisama vaikselt, nagu üks prillidega nohik ikka. Siis äkki aga hüpanud see noormees püsti, astunud uksest välja mingi seal suitsetava jorsi juurde ja sõitnuvat talle sahtlisse. Kuna see jorss olla õelnud tema nahavärvi ja päritolu kohta midagi halba.

Edasi kulges noormees baarileti juurde, konsumeeris ära kaheksa konjakit, vedas letile kaks triipu, imes need ka sisse, ja sõitis õues toibuvale jorsile uuesti sahtlisse. Peale seda maabus noormees uuesti baaris, võttis seal veel kaheksa konjakit ja istus pärast seltskonna juurde maha nii, nagu polekski midagi juhtunud.

Nii et kallid Tartu natsid rahvuslased, kunagi ei tea ette kelle rusikast võib pauk tulla

Esimene katkend.

[...]

Puškin oli tühiasjade osas helde. Poeetilise tühisuse žanr veetles teda juba varajasest lapsepõlvest alates. Õppides teema lõdvendamist ja hetkelist lahendamist välistas ta puhtalt kahtlustused tõsistes kavatsustes, süvenemises ja püsivuses. Nii nagu eluski säilitas Puškin kirjanduses armukadedalt loodri, tuulepea ja ludri(?) maine, kellele on loomepiinad tundmata.

        Не думай, цензор мой угрюмый,
        Что я беснуюсь по ночам,
        Объятый стихотворной думой,
        Что ленью жертвую стихам...

Mõtlevad sellest hoolimata. Hilisemad biograafid seletavad suurte ülemuste tempudele läbi sõrmede vaatama harjunud politseinuhkide viisaka muigega lugejatele, et otse loomulikult ei olnud Puškin säärane looder, nagu teda selleks millegipärast peetakse. On leidunud pealekaebajaid, kes piilusid prao vahelt, sellal kui Puškin käsikirjade kallal pikalt ähkis.

Kui Sinjavski pidas 1979 aastal New Yorgis Columbia ülikoolis loenguid, toimus samas akende all Abram Tertzi vastane pikett. Pildil üks piketeeriv kirjandushuviline.

Meid need kuulujutud ei huvita. Meisse ei puutu tõendid — olgu need siis tõesed või õpetatud pedandi väljamõeldis — mis asetsevad väljaspool poeedi loodud tõde, seda enam, mille vastukäivate versioonide juurde jäädes suutis ta meile kinkida terve universumi. Kui Puškin (oletame!) ainult teeskles looderdamist, siis tähendab, et seda oli vaja keele lahtisidumiseks, see oli abiks saatuse süžeelisel motiveerimisel ja ilma selleta ei oleks suutnud ta midagi head kirjutada. Ei, mitte ainult eduka kunstniku koketeerimine ei tõuganud teda põhimõttelisele laisklemisele, vaid tööalane vajadus ja iga tunniga tugevnem arusaam oma kohast ja saatusest. Ta ei mänginud, vaid elas naljatades ja mängides, ja kui ta oli mänguga liiga kaugele minnes surnud, siis räägitakse, et Baratõnski koos teiste komissaridega klaarides kadunukese pabereid, mille hulgas vedeles muuhulgas näiteks “Vaskratsanik”, hüüatas: “Suudad sa ette kujutada, mis mind nende poeemide juures kõige rohkem hämmastab? Mõtete üleküllus! Puškin on mõtleja! Kas võinuks seda oodata!” (Tsiteerin I. S. Turgenjevi  Moskvas asuva Puškini ausamba avamise kõne järgi.)

Kaasaegsed lugejad, kellele on juba lapsepõlves õpetatud, et Puškin on mõtleja (kuigi ausalt õeldes, mis mõtleja ta ka on!) muidugi imestavad Baratõnski üle, kes ei märganud ilmselgeid sügavusi. Ärme parem murrame pead sügavuste üle, vaid parem imestame koos sisenduse jõu üle, mida Puškin muretu nooruki rollis kuni surmani ilmutas. [...]

Loomulikult ei saanud see tuulepäisus olla ilma naisteta. Tõenäoliselt mitte kellegil teisel ei teinud stiili formeerimisel, värsside keerutamisel õrnem sugu samapalju tööd, kui Puškinil. Kaunitaridele pühendatud tühiasjad leidsid nende õrnuses oma õigustuse, nende hind kerkis, täitudes meeldiva ja tululise tsirkuleerimise aurudega. Noor poeet muutus seelikuküti ampluaas professionaaliks. Daami juures oli ta justkui ametipostil.

Samal ajal sai muretu, sundimatu kõne oma õigustuse: kes jääb tõsiseks preilnatega, ainuüksi kelle hääl kallutab naerma ja kõikide jäsemetega vibreerima? Ülistuse objekt ise eeldas kergemeelsust ja sisendas poeesiale liigutuste sügavikust. Naistega suheldes harjutas poeesia kurameerimise kunsti ja keelatud teemade ning varjatud asjade puudutamist mõõda pinda libisedes säärase sundimatu graatsiaga, et justkui ei olekski midagi, meie daam aga muudkui võpatab ja haarab külje järele, just kui oleks teda rünnanud kõdistaja ja puudutab võdistades lehvikuga sindrinaha sulgi. [...]

Peenetel erootilistel jalakestel jooksis Puškin suurde poeesiasse ja tekitas paanka. Tema jaoks oli erootika kool — esmajärjekorras pöörlemise kool, erootikale oleme me lõppeks võlgu “Onegini” stroofi paindlikuse ja teised numbrid, mille kohta ei ole ilma keksimiseta õeldud:

        Порой я стих повертываю круто,
        Всё ж видно, не впервой я им верчу.

Oskus luuletusi keerutada tekkis erakordset manööverdamist nõudvates olukordades, nagu näiteks midagi sellist, kuhu sattus don Juan, kes hakkas kurameerima korraga kahe paralleelse tüdrukuga. Tahad või ei taha, aga sellises olukorras tuleb pöörelda.

Või siis heidab Puškin õhku fraasi, mille otsustavus ajab teid segadusse: “Отечество почти я ненавидел”(?!). Ärge heituge, järgneb — hopp!! — ja Isamaa au on taastatud:

        Отечество почти я ненавидел —
        Но я вчера Голицыну увидел
        И примирен с отечеством моим.

Ja maestro kummardab naeratades.

***

Järgmises osas in spe: esimene lendur vene kirjanduses ja Puškin kui vampiir.