Fear and Loathing

Nagu selgus täna sf2001 listis, ei saa emod kosmost hõlvata, sest nad hakkavad enne nutma ja lõikavad endal veenid läbi.

Lõikamisega seoses meenus Bujoldi Milesi-seerias esinev aparaat nimega “hand tractor”. Tundub olevat väga abiks riistapuu, küll võetakse sellega vangide seljast nahka (“Borders of Infinity”), küll traageldatakse sellega närve kokku (see oli vist “Barrayar”), küll nõelutakse niisama haavu (konkreetseid näiteid hetkel ei meenu ). Ühesõnaga, emod seda ostaksid.

Ah jaa, kui ma nüüd õigesti mäletan, lubas V-kirjastus Bujoldi “Shards of Honor’i” millalgi ka maakeeli välja anda.

***

Aga muidu on olnud erakordselt sitt nädal, tänan küsimast. Loodetavasti ei hammusta tige klient homme mind või Prantsusmaalt spetsiaalselt nende jaoks kohale toodud spetsialisti ninast. Potentsiaali tundub igatahes olevat.

Tegelikult vaevalt et on. Isegi hoolimata sellest, et ta kohati üsna imelik välja näeb.

Tänase päeva lood tulevad tema albumitelt “Pure” ja “Jagged”.

Pure:

A Prayer for the Unborn + natuke juttu lõppu:

Halo:

Pressure:

.

Mida oligi tarvis tõestada: Marilyn Manson on laivis sama tüütu, kui plaadil. Teda vaadates-kuulates ei saa kuidagi lahti tundest, et ta teeb laval tükke ning hirmutab kristlasi ja pereinimesi ainult seetõttu, et taoline rahvavaenlase immits müüb päris hästi. Meigikorra all tegutseb väike rahamasin, ei mingit siirust või maailmavaadet. Või on asi selles, et neid lugusid, kus meigikorra all on hoomata päris inimest ja annet, nt “I Put a Spell on You” Lost Highway soundträkilt, ei ole Marilyn viimasel ajal tuuril esitanud ja hitikogumikel tiražeerinud.

Aga see selleks. Enne Marilyni etteastet juhtus veel asju. Esmalt selgus, et õlleletis ei saa kaardiga maksta. Tehnikasajand, junõu. Siis esines mingi erakordselt tüütu soome bänd, meenutas kangesti Placebo mõttetumaid hetki. Aga õnneks veetsime me enamuse sellest sõust õlut juues ja sabas seistes…

Mis seal salata, ootasin enamat. Hammersmithis toimunud laivist tundub olevat ainult osa ja Anders näib seal olevat purjus. Laiv Sticky Fingersis võis olla bändile ja paarisajale kaasaelajale oluline, samas DVDl ei jäta see teab mis muljet. Võib olla on asi ka selles, et mulle Soundtrack to Your Escape eriti ei meeldi… Reroute to Remain’i lood rokivad muidugi sajaga, samas on neist esindatud ainult mõni üksik. Plusspoolele jääb ka Pantera Fucking Hostile‘i kaver Hammersmithis.

Lõpetuseks üks lugu Reroute to Remainilt, koos sõnadega. Kui tähelepanelikult jälgida, siis käib sealt läbi ka kerge emoteema

Cloud Connected

People like you;
you live in a dream world
You despise the outside
and you fear the next one

It’s in your dream
There’s just one question
Should I kill
or should I be left behind?

Sick and tired
of all your complaints
This is the hour,
we bring it down

I’ve come to realize
With every little glimpse you fade
I was told that I could fly
When least expected – cloud connected

You seem to be
so introverted
How come we fail
with all that is given

You crossed the line
You remember my name
Time runs backwards
As long as you are heading that way