Fear and Loathing

Nädalavahetusel sai suheldud noorte inimestega, protsessi käigus täienes aktiivne leksikon kahe sõna võrra:

• wigger — valge inimene, kes püüab käituda nagu, ütleme,  afroameerika, afrobriti või kariibi päritolu tegelane
• gelmet — kui ülemäära palju juuksegeeli pähe mätsida, siis nii kutsutakse tekkivat soengut

Vot nii.

Agentuuri KONTR (Keegi Oli Näinud või Teadis Rääkida) andmeil on meie linnakese peaarhitekt ostnud ära ühe meie tänava häärberitest (piltidel). Kas uus omanik on juba sisse kolinud või on enne plaanis kerge toestamine, selle koha pealt agentuur paraku vaikib.

Raske aeg paneb inimesed tegutsema ja innoveerima. Näiteks saab Ššameeleonist alates homsest sushit. Lisaks traditsioonilistele variantidele on näiteks saadaval ka sushi omleti ja kanaga. Ootame huviga, millal tekib menüüsse näiteks sushi viineri ja friikartulitega.

Samas on Chameleonil niigi hästi läinud. Üks teine kohalik söögikoht asus teistsugust innovatsiooni läbi viima: lasi viiest kokast lahti neli. Paraku ei ole veel kõik kliendid jõudnud nende külastamisest loobuda, nii et see üks kokk eriti ei jõua ja toitu peab ootama vähemalt tunni.

Need, kes ennustasid Obama kroonimise puhuks börsirallit, panid üsna täppi. Dow langes täna üle 300 punkti. Way to go.

Selle postituse eesmärk on juhtida tähelepanu ühele uuele  ja huvitavale kampaanale.

Ühe teatud riigiameti  kunagine peadirektori asetäitja rääkis aeg-ajalt sellist lugu. Kui tal on päevakavas kohtumine Maksumaksjate liidu esindajatega, siis hommikul enne kodust väljumist paneb ta esikusse kapinurgale pitsi ja valab selle konjakit täis. Nii et kui ta õhtul sisse astub, siis esimese asjana saab ta teha klõmaki! Olla aidanud päris hästi.

See lugu tuli uuesti meelde paar päeva tagasi, kui sattusin ühe teatud juhtgrupi koosolekule. Pärast koosoleku lõppu oli küll selline tunne, et võtaks mõne konjaki… Aga noh, see on osa ärist.

Õhtul avastasin, et asendustegevuseks kõlbab ka Mati Undi lugemine. Tegin eelmine nädalavahetus vanemate juures inventuuri, selle tulemusena õnnestus leida “Doonori meelespea” ning “Räägivad ja vaikivad”. Kuhu ülejäänud Unt kolimise käigus sattus, ei oska esimese hooga seletadagi… Järgmine kord peaks ka vanaema juures väikese revisjoni korraldama. Mis kohe üldse hinge ei mahu on see, et kuhugi on kadunud ka “Öös on asju”. “Doonori meelespea” on, aga seda ei ole! Täiesti hoomamatu…

Aga jah, “Doonori meelespea”. Loetav, aga mitte väga hea. Võib-olla osalt nende tekstide tõttu, mille põhjal on see konstrueeritud. Samas, ega mulle ka Stokeri “Dracula” eriti ei meeldinud, Koidulast rääkimata. Nii et äkki on probleem hoopis teemas? Lõpust on veel mõned leheküljed lugemata, nii et lõpp-likku hinnangut veel ei anna. Las kasvab ja küpseb veel…

PS. Peale juhtgrupi koosolekut istusin sööklas katki oma deebetkaardi. Pikkupidi ja nii edukalt, et ka kiip sai pisut kannatada. Nii et nüüd olen mõnda aega cash free ja mitte eriti solvent. Vaat sedapsi.