Fear and Loathing

pärineb sedapuhku John Holbo sulest:

[...] someone should rewrite Hegel’s Phenomenology of Spirit as a Wodehouse novel, with the title Absolutely Jeeves! (Alternate, Kierkegaardian version: Beer and Trembling.)

[...]

OK, let me explain the Hegel joke. Hegel is, of course, the original theorist of singularity. (He’s Kurzweil, minus the technology.) True, Prussian bureaucracy is a very weak, weak AI, but close enough for government work.

(And, of course, Parmenides was really the first to advocate singularity, but who’s counting?)

The main point of Hegel, so far as I can tell, is that without Hegel – to make Kierkegaard’s Hegel jokes funny – Kierkegaard’s jokes wouldn’t be funny. Indeed, they wouldn’t be jokes at all. So you should read Hegel for the jokes, and only for the jokes. Of course, Hegel couldn’t see this, but that’s how the worm of Absolute Spirit, Coming To Know Itself As Itself (a.k.a. technological singularity) turns.

Lugesin äsja postitust teemal miks mehed ei taha alamakstud või alapriviligeeritud ametikohtadel töötada, ja kohe meenus tõsiasi, et vaeseid mehi diskrimineerib ka emake loodus. Milles siis asi? Järgnev on referaat John Medina raamatust “Brain Rules“.

Üks kõige huvitavamaid fakte Y kromosoomi kohta on see, et meessoost isendi tegemiseks ei ole vaja kogu kromosoomi. Mehe arenguprogrammi käivitamiseks on vaja ainult üht selle kromosoomi keskosas olevat geeni SRY. Kui meessoost embryos hävitada SRY, on tulemuseks naine. Või kui lisada naissoost embrüosse SRY, on tulemuseks meessoost isend. Meesšovinistidele, kelle arvates on meestele looduse poolt ette määratud planeedil domineerima, võib tulla üsna šokeerivana teadlaste poolt avastatud tõsiasi, et imetajate embrüode jaoks on põhiline vaikeväärtus saada naissoost isendiks.

X ja Y kromosoomi vahel valitseb äärmine ebavõrdsus. X kromosoom teeb enamuse evolutsioonilisest tööst, samas kui Y kromosoom kaotab vaikselt geene, umbes viis tükki iga miljoni aasta jooksul. Sisuliselt teeb Y kromosoom vaikset enesetappu, praeguseks on sellesse jäänud vähem kui 100 geeni. Samas kui X koosneb umbes 1500 geenist, millest kõik on embrüo arengus olulised. Need ei näita hävimise märke.

Kuna meessoost isenditel on ainult üks X kromosoom, siis vajavad nad sellest kõiki geene. Samas kui naissoost isenditel on geene topelt. See probleem laheneb sel moel, et rakkudes lõlitatakse üks kromosoom välja. Välja lülitatav kromosoom valitakse juhuslikult, vähemalt ei ole uuringud siiani mingit seaduspära selles tuvastanud. Mehed saavad oma X kromosoomi emalt, naised on selles osas geneetiliselt märksa keerulisemalt ehitatud.

Praeguseks on paljude X kromosoomis paikneva 1500 geeni funktsioon teada. Paljud neist geenidest mõjutavad aju funktsioone, paljud neist mõjutavad seda, kuidas me mõtleme.

Kui geeni tasemelt rakkude tasemele liikuda, siis erinevusi on ka siin. Näiteks amygdalae, mis kontrollib nii emotsioonide tekitamist kui ka võimet neid mäletada, on vastupidi populaarsele rahvatarkusele suurem hoopis meestel. Kuigi imetajate puhul on suurem reeglina ka parem, on see kognitiivsete võimete puhul õnneks siiski vaieldav

Kui nüüd kognitiivsete võimete juurde minna, siis kogu rahvastiku lõikes on vaimne alaareng tavalisem meestel. See võib tuleneda sellest, et meestel ei ole X kromosoomist tagavarakoopiat, kui see juhtub viga saama, tuleb mehel tagajärgedega edasi elada. Kui X kromosoom saab viga naisel, siis võib tulemust tihtipeale ignoreerida. Sellised mutatsioonid on tegelikult siiani kõige levinum tõendusmaterjal X kromosoomi osast aju funktsioonides ja käitumises.

Psühhiaatrilised häired korreleeruvad patsientide sooga. Näiteks on meeste puhul skisofreenia tugevam, kui naiste puhul. Depressiooni puhul on suhe 2:1 naiste “kasuks”, see vahe kujuneb populatsioonis välja kohe peale puberteedi lõppu ja jääb selliseks järgmised 50 aastat. Meeste puhul esineb rohkem antisotsiaalset käitumist, naistel on rohkem paanikahäireid. Enamus alkohoolikuid ja narkomaane on mehed. Enamus anorektikuid on naised.

Ühesõnaga, vaeseid mehi ei diskrimineeri mitte ainult naised, kes ei lase neid alamakstud või “pehmetel” elualadel tööd leida…

Et inimesi esinemise käigus endaga kaasa haarata, on hea rääkida mõni lugu. Kui see lugu räägib lastest või mõnest usulisest seigast, saab korraga maha lõõdud kaks kärbest. Nimelt on laste või usuga seotud teemad enamasti sedavõrd tugeva emotsionaalse laenguga, et ratsionaalne osa inimesest lülitub välja. No ja peale seda saab auditooriumile müüa juba mida iganes. Kašpirovskit mäletate?

Sama kehtib ka kirjutatud teksti puhul. Loen praegu John Medina raamatut “Brain Rules“. Peatükk “Attention” algab tal nii:

It was about 3 o’clock in the morning when I suddenly was startled into conciousness by the presence of a small spotlight sweeping across the walls of our living room. In the moonlight, I could see the 6-foot frame of a young man in a trenchcoat, clutching a flashlight and examing the contents of our house. His other hand held something metallic, glinting in the silvery light. As my sleepy brain was immediately and violently aroused, it stuck me that my home was about to be robbed by someone younger than me, bigger than me, and in possession of a firearm. Heart pounding, knees shaking, I crept to the phone, quickly called the police, turned on the lights, went to stand guard outside my children’s room, and prayed.

Selles loos on olemas peaaegu kõik: tugev emotsionaalne laeng, lapsed ja usk. Miks see lugu mulle aga tegelikult silma hakkas, oli härra Medina käitumise irratsionaalsus. Selle asemel, et a) lastega koos jalga lasta või b) otsida endale mõni käepärane relv (sõrgkang, tool, suuremat sorti pudel, vmt) — härra Medina hoopis palvetab. Rääkimata juba teatavast vastuolust enne ja pärast seda lugu välja käidava kõvakoore-darvinismiga.

Õnneks rehabiliteerib Medina end peatüki teises osas natuke, rääkides miks ta just sellise looga peatükki alustas. Minu puhul see nipp peaaegu et töötas — lugu tekitas huvi, kuigi see huvi ei olnud (ja ei ole siiani) üldsegi mitte heatahtlik. Pigem suunas see lugu tähelepanu sellele, kuidas Medina on oma teksti konstrueerinud, mitte aga tema sõnumile. Nii et vaadake ette: retooriliste nippidega ei maksa minna liiale

*

Kuigi ma ei kuulu otseselt Medina raamatu sihtgruppi, tundub Brain Rules piisavalt hea, et sellest veel mõned korrad juttu teha. Kas või kuubikukultuse kontekstis — DeMarco, Lister ja Dilbert on saanud Medina näol endale tõsise võitluskaaslase.

tuleb seekord Daniel Dennetti raamatust Breaking the spell. Relgion as a Natural Phenomenon:

Jutt sai alguse sellest, miks on kiriklikud dogmad tihtipeale mittearusaadavad ja mõistetamatud.

There are several reasons why this inflation into incomprehensibility would be an adaption that would enhance the fitness of a meme. First, as just noted, it tends to evoke wonder and draw attention to itself. [...] People’s discomfort with sheer incoherence is strong, so there are always tantalizing elements of sense-making narrative, punctuated with seriously perplexing nuggets of incomprehensibility. The anomalies give the host brains something to gnaw on, like an unresolved musical cadence, and hence something to rehearse, and rehearse again, and baffle themselves deliciously about.

Sellele lausele järgneb joonealune märkus:

My introduction to this somewhat depressing idea came in 1982, when I was told by the acquisitions editor of a mayor paperback publishing company that her company wasn’t going to bid for the paperback rights for The Mind’s I, the anthology of philosophy and science fiction that Douglas Hofstadter and I had edited, because it was “too clear to become a cult book.” I could see what she meant: we actually explained things as carefully as we could. John Searle once told me about a conversation he had with the late Michel Focault: “Michel, you’re so clear in conversation; why is your written work so obscure?” To which Focault replied: “That’s because, in order to be taken seriously by French philosophers, twenty-five percent of what you write has to be impenetrable nonsence”. I have coined a term for this tactic, in honor of Focault’s candor: eumerdification.

Palju õnne, kontinentaalse filosoofia sõbrad

Inimesi on igasuguseid ja arvamusi on igasuguseid. Õnneks annab arvamusi koguda ja süstematiseerida. Hea tahtmise korral saab sellise kogumise ja süstematiseerimise tulemuse põhjal teha järeldusi. Näiteks järeldas meie lugupeetud sõjaminister hiljuti avaliku arvamuse küsitlusest, et avaliku arvamuse küsitlused ei peegelda tegelikkust.

Mida sellisest paradoksist arvata? Meie sõjaminister arvas järgmist:

Arusaadav, et usaldatavuse teema tõstatub ühiskonnas kõige teravamalt just sotsiaalteaduste puhul, selles valdkonnas on meil kõigil nii isiklik huvi kui ka oma teadmine; vaevalt et kaks kolmandikku meist ei usaldaks arsti- või loodusteaduste tulemusi.

Ja veidi edasi:

Usaldus ei põhine kunagi meeldivusel, vaid kindlustundel, et see, millena midagi esitletakse, seda ka tegelikult on. Et teadustulemus on teaduslikel printsiipidel põhineva tegevuse produkt ja teadlane teaduseetika kandja. Me usaldame gravitatsiooniseadust ja Newtonit sellele vaatamata, et maha kukkudes võime pea veriseks lüüa.

Tõepoolest, kas geneetikuid ja nende poolt muundatud geneetikaga organisme ei usalda inimesed seetõttu, et geneetikutel puudub teaduslik meetod ja nad esitlevad seda, mida tegelikult pole? Newtoni kaasaegsed usaldasid tema gravitatsiooniteooriat hoolimata sellest, et esialgsed vaatlused selle falsifitseerisid. Seega Newtoni kaasaegsete jaoks esitas tema teooria asja, mida tegelikult polnud. Või kui kaugele peaks usaldamisega üldse minema? Kas Newtoni alkeemia alaseid tõid peaks usaldama? Sest nende autor on ju ikkagi Newton!

Teaduses, ka sotsiaalteadustes, peab tõepüüdlus käima eespool isiklikke (poliitilisi) hoiakuid ja huve. Kui on vastupidi, on tegemist poliitikaga, ja siis on asjaosaline lihtsalt tädi Raivo, kirjutagu ta siis oma arvamusele alla sotsiaalteadlane või professor või akadeemik.

Sellele jutule võiks isegi alla kirjutada, kui ülalpool poleks esinenud keegi Newton. Tema Opticks sisaldab muuhulgas spekulatsioone selle kohta, kuidas Jumal lõi aine, milline on õige viis teha teadust, lisaks törts natuurifilosoofiat ja eetikat. Tõepoolest, Opticks‘is on see osa esitatud viimasena, nii et Newtonil käis tõepüüdlus enne isiklikku arvamust. Samuti ei tahaks ma nüüd “tädi Raivot” kõigi aegade suurima füüsikuga võrrelda. Lisaks on ju teada, kui pingelist elu elavad meie ministrid, eriti veel sõjaminister: pole siis ime, et mingisse ajaleheartiklisse minevaid näiteid ei jõua päris lõpuni mõelda. Samas, kui juba küsimusi tõstatada, siis võiks see tõstatus olla loogiliselt ja statistiliselt laitmatu. Kohatisest demagoogiast rääkimata…

PS. Palju tänu Sirjele, kelle blogist leidsin viite sellele artiklile. Kuna ma Postimeest üldjuhul ei loe, siis oleks muidu meie sõjaministri väärt artikkel märkamata jäänud.

Kunagi olid rahvad, kes elasid rahumeelselt ja loodusega kooskõlas, et mitte õelda jätkusuutlikult. Siis tuli valge mees oma mittejätkusuutliku ja sõjaka kultuuriga (st püsside, pisikute ja terariistadega) ja rikkus kõik ära. Ja nii on valgel mehel seljas koorem, umbes nagu pärispatt.

Võib-olla on tõesti jätkusuutlikul eluviisil oma iseväärtus. Samas, mis võiks olla sellise elu mõte? Luua perekond, rügada suviti neliteist tundi põllul tööd teha, sigitada kaks last ja vaadata vanas eas kuidas päike metsa taha loojub? Ma ei taha õelda, et sellises eluviisis oleks midagi halba või mitteväärtuslikku, teisalt valiksin ma võimaluse korral midagi muud. Ja sellise valikuvõimaluse äravõtmiseks on vaja oluliselt paremat põhjendust, kui Rousseaulik metsluse-ihalus.

PS. Eelnev jutt oli ajendatud ühest teatud kommentaarist PH blogis.

Fuzzy logic seems to generate strong feelings. One enthusiast, Bart Kosko, is charmed by the affinities he sees between fuzzy logic and Buddhist philosophy: “Either-or versus contradiction. A OR not-A versus A AND not-A. Aristotle versus the Buddha’. William Kahan, whom Kosko quotes to illustrate the deep-seated prejudice and hostility fuzzy logic has had to overcome, describes fuzzy logic as ‘the cocaine of science’; and I recall Dana Scott, in a talk entitled ‘Deviant Logic: Fact or Fiction?’, once describing fuzzy logic as ‘pornography’.

Susan Haack, Deviant Logic, Fuzzy Logic, pp 230

Ei mäletagi, millal viimati nii ehedat panegüürikat lugesin. Üllatav on see, et jutt ei ole pärit mõne hüperparempoolse blogist, vaid hoopis Punamusta foorumist.

Palgatöö on samuti iseenda heaks töötamine, see on personaalne kokkulepe, peronaalsete õiguste, kohustuste, vastutuse ja võimalustega. See pole mingi abstraktne jura, vaid ühe konkreetse isikuga seotud.
Pealegi, palka, täpsem oleks isegi öelda tööd, saab paljudel erinevatel viisidel konverteerida teistsuguseks kapitaliks. Enamikele inimestel läänes on oma tööl põhinevad säästud fondides, aktsiates, igasugu pensionisammastes. Nende tagatsiel saab vabalt uusi ettevõtteid asutada, Maju ostetakse töö alusel võetud laenudega, hiljem koormatakse sama kinnisvara uue hüpoteegiga ja selle tagatisel asutatakse usu ettevõte – see on nt USAS kõige tavalisem uute ettevõtete asutamise viis. Töö, täpsemalt öeldes tuleviku töö (tulu) saab olla ka pangalaenu allikas.
Ka otse palgast saab ettevõtte alustada, mina ise tegin oma esimese ettevõtte jooksvalt palgast, mitte säästudest.
Aga kõige olulisem on ikkagi seesama, et palgatöö on isikuga seotud kokkulepe.

Eraomand on see, mis vabastab ja loob võimalusi. Eraomand ei ole asjad, see ei ole maja, raha ega auto. See on konseptsioon. Just see, et ma olen oma töö omanik, annab mulle võimaluse oma palga pealt laenu võtta. Maja on üheltpool lihtsalt hunnik telliseid ja savi funktsiooniga pakkuda peavarju, teisalt on ta potentsiaalne müügitulu, renditulu, laen, liising, kindlustus, aga ainult siis kui selle peale kehtib omanikuõigus.

[...]

Eraomand on seotud iskuga ja tekitab vabadust. Mitteomand, kollektiivne omand jms tekitab orjust ning sunnismaisust.

Väide, et kapitalism ja eraomand suurendab vabadust, on turufundamentlistide ja hüperparempoolsete seas laialt levinud. Proovime järgnevalt veidi analüüsida, mida see väide endast täpsemalt kujutab.

Selleks, et mingi vabaduse kohta käiv väide oleks mõttekas, peab see olema kujul ‘X on vaba takistusest Y tegema Z’i’. St igas vabaduse kohta käivas väites peab olema need kolm elementi: see peab ütlema kes on vaba millisest takistusest selleks, et teha midagi.

Kapitalismi ja eraomandi puhul peetakse tavaliselt silmas takistuste puudumist teha oma omandiga seda, mida süda ihkab. Küll aga minnakse tavaliselt mõõda esimesest osast – sellest, kellel vastav vabadus on. Ilmselgelt on see olemas ressursi omanikul, samas puudub see aga mitteomanikul. Kuna ressursi omamine ühe inimese poolt eeldab selle mitteomamist teiste inimeste poolt, siis “vaba turg” ühelt poolt loob vabadust, teiselt poolt aga piirab seda. (Hea näide on see, kuidas tekkis omandiõigus loodusressurssidele ja maale.) Seega võib väita, et eraomand jagab vabadust ja mittevabadust. Mis tähendab aga seda, et lause “vaba ettevõtlus on osa majanduslikust vabadustest” on väär.

[Eelnevad kaks lõiku on tegelikult kiire referaat Will Kymlicka poliitikateooria õpikust, lk 148 – 153.)

8. mai blogis on aeg-ajalt üles kerkinud selline tore termin nagu ‘argument’. Et kui tore on ikka omada argumenti ja kui kena on argumentidega lajatades oma seisukohtadele jääda. Viimati käis see läbi näiteks sellest kommentaarist. Samas tundub mulle, et paljude kommentaatorite arusaam sellest, mis on argument ja kuidas seda kasutada annab, on ehk veidi hägune. Seepärast mõned selgitused.

Niisiis, argument. Ma ei hakka pikalt leiutama ja originaalset teemaarendust ajama, pigem tsiteerin Audi filosoofialeksikoni:

Argument on rida lauseid, millest osa (ehk eeldus) peaks andma põhjuse aktsepteerida ühte neist lausetest (järeldust). Kuna me räägime halbadest või nõrkadest argumentidest, siis argumendi eeldused ei pea tegelikult järeldust toetama, kuid need peavad jätma mulje, et toetavad, vastasel korral on terminit ‘argument’ valesti kasutatud. Loogika tegeleb peamiselt kehtivuse küsimusega: hoolimata sellest kas eeldused on tõesed, on meil põhjust järeldust aktsepteerida. Tõeste eeldustega kehtivat argumenti nimetatakse tugevaks (sound). Kehtiv deduktiivne argument on selline, et kui me aktsepteerime selle eeldusi, siis oleme me loogiliselt kohustatud järeldust aktsepteerima ja kui me järeldust ei aktsepteeri, siis oleme me loogiliselt kohustatud ühe või mitu eeldust tagasi lükkama. Samuti tingivad eeldused järelduse.

Hea induktiivne argument – ‘kehtiva’ reserveeriks deduktiivsetele argumentidele – on selline, et kui me aktsepteerime sellise argumendi eeldusi, siis oleme me loogiliselt kohustatud pidama selle järeldust tõenäoseks, lisaks sellele veel tõenäosemaks kui sel juhul, mil argumendi eeldused oleksid väärad.

Niisiis tuleks argumentide kasutamisel tähele panna järgmist: argumenti omada on hea, kehtiv argument on aga veelgi parem.