Säh sulle metadatat

[oracle@xxx ~]$ sqlplus priitp
SQL*Plus: Release 10.2.0.2.0 - Production on Thu Aug 30 22:43:29 2007
Copyright (c) 1982, 2005, Oracle.  All Rights Reserved.

Enter password:

Connected to:
Oracle Database 10g Enterprise Edition Release 10.2.0.2.0 - 64bit Production
With the Partitioning, OLAP and Data Mining options

SQL> desc dbms_metadata
ERROR:
ORA-03117: two-task save area overflow
SQL> !oerr ORA 3117
03117, 00000, "two-task save area overflow"
// *Cause:
// *Action:

DBMS_METADATA definitsioon on ju iseenesest failis $ORACLE_HOME/rdbms/admin/dbmsmeta.sql olemas. Metalingis välja pakutud workaround oli ka lahe (selline rekursiivset sorti), aga sellest me praegu ei räägi…

Advertisements
Säh sulle metadatat

Kes mida pohmelliga lubab

Kodanik Wildi üleelamistest inspireeritud jaur.

Et mida siis lubada, kui on hästi paha olla ja veidi piinlik kah.

  • “Mul on niiii halb ja ma kunagi enam ei joo.” Selle lubaduse täitmiseks peab endale kiiremas korras hankima maksatsirroosi või pankretiidi. Või siis tuleb oma ellu lasta Jeesus. Muid võimalusi selle lubaduse pidamiseks esimese hooga nagu ette ei tule.
  • “Mul on niii halb ja ma homme ei joo.” Seda lubadust on juba märksa kergem pidada. Eriti sel juhul kui pohmell on selline vihasemat tüüpi ja mitmepäevane.
  • “Mul on niii halb ja ma täna ei joo.” Selle lubaduse pidamisega pole tavaliselt probleemi. Ja noh, mis joomine see üks remontõlu ikka on 🙂
Kes mida pohmelliga lubab

Õhtune luuletus

***
Su kellas pole mitte ainult käik, vaid on ka vaikus.
Selle tee on kusjuures jäänud ilma sarnasusest ringiga.
Nii on seinakellas: mitte ainult kass, vaid on ka hiir,
seega elavad nad teineteisele.
Värisevad, krigisevad, ekslevad päevades.
Kuid nende müramine, taplemine ja kulgemine
on külades pea märkamatu,
kus majades üldse parvleb elu.
Seal kustutatakse mälust iga tund
ja mõõdunud aegade ähmased kujud
lähevad kaotsi, seda eriti talveks
mil varjualustes nihelevad kitsed, lambad, kanad.

1963

***

Originaali leiab siit.

Õhtune luuletus

Kes ütles et kirjandus ei loksuta?!

Juhtus nii, et nägin eile öösel ühe raamatu teemalise unenäo. Lugesin enne magama jäämist Lazartšuki raamatut “Опоздавшие к лету“, olin järjega selle teise osa juures. (“Мост Ватерлоо”, on ka eraldi raamatuna ilmunud.)

Saadetakse mingi operaator silla ehitamisest dokumentaalfilmi tegema. Õige pea selgub, et filmil on ka stsenaarium, lisaks sellele hakatakse mingi hetk reaalsust stsenaariumi järgi ümber tegema. See ei ole eriti vägivaldne jutt, otseselt kirjeldatakse suurusjärgus paarikümne inimese tapmist (mõnele agaramale Hollywoodi märulile jääb selgelt alla). Samas on raamat hästi julm… mis siin ikka kirjeldada, kel vene keel vähegi kannatab, lugege ise…

Ühesõnaga, unenägu oli lühike ja hästi intensiivne. Seisan mingis toas, käes on stsenaarium. Ja siis märkan, et mu kõrval seisab stsenaariumi autor ja režissöör. Vihastan tõsiselt, viskan autorit tsenaariumiga ja üritan teda jalaga lüüa. (Vist oli põlvega vastu reit – täiesti hämmastav kus kohas võib WT trennis õpitu välja ujuda.) Ja ärkan üles. Veel poolunes olles vihastan veel üks kord, et see oli uni ja režissööri minu kõrval ei ole ja ma ei saagi teda peajagu lühemaks teha.

Ei mäletagi millal viimati nii tugevat emotsiooni kogesin: täiesti hämmastav, mida üks iseenesest süütu raamat võib inimesega teha. Või siiski… süütuse osas võtan sõnad tagasi. Kuuldavasti olla raamatu see osa saanud preemia “Ühiskondliku teadvuse demilitariseerimise eest.” Poleks osanud arvatagi, et see raamat on võimeline tekitama tahtmist mõnd indiviidi jõuga ära demilitariseerida.

Kes ütles et kirjandus ei loksuta?!