Titaanide heitlus: Linnavalitsus vs Viinakurat

Järjekordse lahingu on Edgaro targal juhtimisel võitnud linnavalitsus. Lapsevanemad võivad nüüd õndsalt ohata ja öösiti rahus magada: patu paik ja lodevuse kants nimega Kristiine Prisma jäi ilma võimest noorsugu alkoga libedale teele meelitada.

Ehkki sõda Viinakuradiga on juba ammu enne selle alustamist kaotatud, annaks ehk maha pidada veel mõne võiduka lahingu. Mida järgmiseks? Alkot müüvate poodide arvu võiks radikaalselt vähendada, nii et igas linnaosas oleks ainult üks selline pood (mis kuuluks soovitavalt mõnele ustavale ja kindlale parteisõdurile). Samuti võiks vähendada müüdava alko nomenklatuuri, üks sort õlut, veini, viina ja mingit kleepekat ka – jätkub neile joodikutele küll. Piiratud eelarvega kodanike jaoks ehk ka väike odekolonn.

Ja muidugi on väga oluline piirata veelgi alko müümise aega. Näiteks lubada alkot müüa ainult päeval kella kümnest kaheni, mil enamus inimesi on tööl. Lisaks võiks munitsipaalpolitsei panna viinapoes ostlevate inimeste käest küsima, et miks nad on poes, mitte ei tee tööd.

Ühesõnaga, võimalusi linnakodanike elu huvitavaks teha on veelgi. Ootame huviga, mida linnavalitsus Edgaro targal ja läbinägeval suunamisel järgmisena välja tuleb… või siiski parem mitte.

Advertisements
Titaanide heitlus: Linnavalitsus vs Viinakurat

Vaenlane ei maga

Landlordi eelmine üürnik oli peaaegu usin IRL liige. Peaaaegu, sest ta ei ole parteirakukesele teatanud oma uut aadressi, nii et temale mõeldud IRLi parteilehte topitakse jätkuvalt meie postkasti. Mida siis parteilehe septembrinumber meile pajatab ehk mis vaenlase koopast kuulukse?

Avalehel kirjutab MartL tuleviku loomisest. Ühelt poolt on küpsemas järgmise aasta eelarve, teiselt poolt on tulemas järjekordne katse Isamaliidust ja RPst ühtne partei sünteesida. Samal teemal heietab ka MargusT. Millest kirjutab IRLi valverussofoob MarkoM, pole vast keeruline ära arvata. Et tal ka sulg ei väsi… või toodab tema artikleid mõni krapsakas referendineiu? See seletaks mõningaid tema veidramaid artikleid.

Teine lehekülg. RainV pajatab toimetaja veerus munitsipaalpoliitikast, Tallinnast ja Savisaarest. SiimK kutsub tagasi põhiväärtuste juurde, naljakal kombel jõuab ka tema jutt õige pea munitsipaalpoliitika kitsaskohtade juurde. Ka NikolaiS’i jutulõng keerleb munitsipaalpoliitika, et mitte õelda Kilulinna ümber.

Kolmas lehekülg. Intervjuu TõnisP’ga, ja jällegi munitsipaalpoliitika koos Kilulinnaga. Ega ometi mitte valimised ole tulemas? Uudiste rubriigis räägitakse korteritega sahkerdamisest. No mis uudis see siis nüüd on?

Neljas lehekülg. JuhanP tahab Tartusse neljarealist maanteed, TõnisL jahub õpetajatest, siis on jupp EneE Riigikogu istungjärgu avakõnest. Päeva tsitaat tuleb aga UrmasR’ilt:

Tõtt õelda oli ju veel aasta tagasi kogu Eesti poliitilises süsteemis sumbunud meeleolu. Valitses “moodne” stagna-aeg. Õigusega nägid ohutundega inimesed, et püütakse kujundada välja poliitilist kartellisüsteemi nagu sõjajärgses Itaalias, kus kommunistid, kristlik-demokraadid ja sotsialistid jagasid kogu avaliku elu parteide mõjusfääride vahel viiludeks ära.

Meil ei maksa ennast petta – suundumus (õigemini kiusatus) sinna liikuda ei ole kuhugi kadunud.

Tõepoolest. On see nüüd Forza Estonia! IRLi moodi või mis? Vastust sellele küsimusele teab vaid tuul ja UrmasR

Sellega lõpeb meie ülevaade IRLi ajalehe septembrinumbrist. Ülejäänud nelja lehekülge saab poliitikahuviline vajadusel ehk ise lugeda…

Vaenlane ei maga

Dissidentidest

Ruutsoo loeng Kumus. Oli huvitav, samas lõppmulje on kuidagi nukker, see tähendab, nostalgiline…

Kui tädimees kinni pandi, olin ma just kooli läinud või kohe-kohe minemas. (Tema nimi käis muide ka Ruutsoo jutust läbi, tema oli see, kes vanglast mõne päeva puhkust sai.) Aasta siis oli vist 1983, kui mälu ei peta. Sellest ajast ei mäleta ma eriti midagi. Mingi hetk hakkasid täiskasvanud vahetevahel rääkima teemal, et kas saba on taga, või mitte. Üks äge nõukogudevastane jäi ootamatult vait. Samas kõige eredam mälestus 80date esimesest poolest oli see, kuidas Leonid Iljitš päeval mürtsuga auku lasti ja kuidas õhtuses reportaažis seda kohta enam ei olnud…

1986 – 87 oli hoopis huvitavam aeg. Olin suurem ja jõudsin tegevust paremini jälgida. Oli Hirvepark, MRP-AEG ja selle infobülletäänid. Neist esimeses oli miitingu stenogramm, lugesin huviga. Mis järgmistes oli, seda hästi enam ei mäleta, vist mingi poliitiline rähklemine. Tagantjärele mõeldes võis see mulle tunduda pigem kui mingi kehvavõitu stsenaariumiga spioonifilm, mitte aga poliitiline võitlus. Või kuipaljud tollal üldse midagi poliitikast teadsid?

Aga jah, praeguseks on sellest saanud lähiajalugu. Loodetavasti saab see lugu kunagi kellegi poolt ka kirja pandud. (Ja loodetavasti ei ole selle kirjapanijateks mitte isand Laar või härrased Vahtre või Niitsoo.)

PS. Näitusel on trükiviga. 1973 emigreerus vist siiski Andrei Sinjavski, mitte Sinavski. 🙂

PPS. Huvitav, kes oli see triibulise pintsakuga härra? Nägu olen siin-seal näinud, nimi aga meelde ei tule…

Dissidentidest

Oo eraomand, sa oled imeline!!!

Ei mäletagi, millal viimati nii ehedat panegüürikat lugesin. Üllatav on see, et jutt ei ole pärit mõne hüperparempoolse blogist, vaid hoopis Punamusta foorumist.

Palgatöö on samuti iseenda heaks töötamine, see on personaalne kokkulepe, peronaalsete õiguste, kohustuste, vastutuse ja võimalustega. See pole mingi abstraktne jura, vaid ühe konkreetse isikuga seotud.
Pealegi, palka, täpsem oleks isegi öelda tööd, saab paljudel erinevatel viisidel konverteerida teistsuguseks kapitaliks. Enamikele inimestel läänes on oma tööl põhinevad säästud fondides, aktsiates, igasugu pensionisammastes. Nende tagatsiel saab vabalt uusi ettevõtteid asutada, Maju ostetakse töö alusel võetud laenudega, hiljem koormatakse sama kinnisvara uue hüpoteegiga ja selle tagatisel asutatakse usu ettevõte – see on nt USAS kõige tavalisem uute ettevõtete asutamise viis. Töö, täpsemalt öeldes tuleviku töö (tulu) saab olla ka pangalaenu allikas.
Ka otse palgast saab ettevõtte alustada, mina ise tegin oma esimese ettevõtte jooksvalt palgast, mitte säästudest.
Aga kõige olulisem on ikkagi seesama, et palgatöö on isikuga seotud kokkulepe.

Eraomand on see, mis vabastab ja loob võimalusi. Eraomand ei ole asjad, see ei ole maja, raha ega auto. See on konseptsioon. Just see, et ma olen oma töö omanik, annab mulle võimaluse oma palga pealt laenu võtta. Maja on üheltpool lihtsalt hunnik telliseid ja savi funktsiooniga pakkuda peavarju, teisalt on ta potentsiaalne müügitulu, renditulu, laen, liising, kindlustus, aga ainult siis kui selle peale kehtib omanikuõigus.

[…]

Eraomand on seotud iskuga ja tekitab vabadust. Mitteomand, kollektiivne omand jms tekitab orjust ning sunnismaisust.

Väide, et kapitalism ja eraomand suurendab vabadust, on turufundamentlistide ja hüperparempoolsete seas laialt levinud. Proovime järgnevalt veidi analüüsida, mida see väide endast täpsemalt kujutab.

Selleks, et mingi vabaduse kohta käiv väide oleks mõttekas, peab see olema kujul ‘X on vaba takistusest Y tegema Z’i’. St igas vabaduse kohta käivas väites peab olema need kolm elementi: see peab ütlema kes on vaba millisest takistusest selleks, et teha midagi.

Kapitalismi ja eraomandi puhul peetakse tavaliselt silmas takistuste puudumist teha oma omandiga seda, mida süda ihkab. Küll aga minnakse tavaliselt mõõda esimesest osast – sellest, kellel vastav vabadus on. Ilmselgelt on see olemas ressursi omanikul, samas puudub see aga mitteomanikul. Kuna ressursi omamine ühe inimese poolt eeldab selle mitteomamist teiste inimeste poolt, siis “vaba turg” ühelt poolt loob vabadust, teiselt poolt aga piirab seda. (Hea näide on see, kuidas tekkis omandiõigus loodusressurssidele ja maale.) Seega võib väita, et eraomand jagab vabadust ja mittevabadust. Mis tähendab aga seda, et lause “vaba ettevõtlus on osa majanduslikust vabadustest” on väär.

[Eelnevad kaks lõiku on tegelikult kiire referaat Will Kymlicka poliitikateooria õpikust, lk 148 – 153.)

Oo eraomand, sa oled imeline!!!