Klassivõitlus ägeneb

Selline uudis EPLis: Ilves kiitis Narva monumendi vastast allkirjade kogumist

Tõepoolest, Eesti Vabariigiga tunduvad lood olevat sedavõrd kehvad, et 90 aasta taguseid poliitilisi vastaseid mälestavat müüri peab hakkama kangutama. Et nagu sünnipäevakingiks, või nii. Kui siia lisada mõningate poliitikute vihjed, et krooni devalveerimisest rääkivad inimesed peaks kroonu ülalpidamisele saatma, siis hakkab kuidagii eriti imelik…

Klassivõitlus ägeneb

Valitud kohti kirjavahetusest projektijuhtidega

Kirjavahetus sai alguse probleemist, et üks osa ühest teatud ärikriitilisest rakendusest sureb vaprate surma vähemalt korra päevas testkeskkonnas, ja vähemalt korra nädalas tootekeskkonnas. Mille peale kirjutas meie arenduse valdkonnajuht:

täpsustuseks seda ka, et praegune XXXi arendus ei puuduta komm.moodulit.
Tegemist on sama rakendusega, mis 2004 -ltoodangusse pandi ja millega nii 2004 kui 2005 a edukalt teste tehti – nii et puhas süsteemihoolduse rida.

Mille peale ei pidanud mul närv vastu:

Haruldaselt mõnus suhtumine. Käkite mingi rakenduse valmis, määrite süsteemihooldusele pähe ja olete pärast veel pisarateni solvunud, kui süsteemihooldus teie s.takäki haldamisega hakkama ei saa. Tõepoolest.

Jumalate viha ei lasknud ennast kaua oodata:

täiesti tüüpiline sellise inimese jutt, kes ise millegi märkimisväärse tegemiseks suuteline ei ole, eks teiste põlastamisega saab ju ennast tähtsamana tunda muidugi – vaene mehike :)))- YY on üks kõvemaid tegijaid Eestis – ja see käkk on 3 aastat tuksunud

Uuu, ärge vaadake mind, ma olen nii väike ja roojane! Isegi eilne törts punki ei suutnud mu räpast hinge kuigivõrd puhastada. Võib-olla peaks tõesti minema ja esmaspäeval tegema arendajate ukse taga harakiri?

Valitud kohti kirjavahetusest projektijuhtidega

Miks on pungikontserdil hea nahast riideid kanda

Poolel teel Kultuurikatla juurde kohtasime looklevat järjekorda. Peale väikest trügimist pääsesime sisse, erinevalt kaheksakümnendatest ei olnud päästeingliks mitte tuttav šveitser, vaid pilet. Peale väikest ekslemist leidsime üles koha, kust müüdi õlut. Selleks ajaks kui esimene õlle käes, oli esimene bänd juba lõpetamas. Vaheaeg ja natuke Propellerit kulus peldikusabas, välipeldikuid nähes saabus korralik dežavuu: viis aastat tagasi tselluloosikombinaadis olid samuti välipeldikuid, kuid minu mäletamist mõõda oli neid oluliselt rohkem. (Mitte et ma sellest üritusest eriti palju mäletaksin, aga siiski.)

Järgmisel vaheajal sai hangitud veel üks õlu. Selleks ajaks, kui karastav vedelik oli otsa lõppemas, saabus õige aeg minna lava ette hüppama. Jaa, elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks. Sedapuhku pakkus Velikije Luki tuld ja sädemeid, Munk paugutas püstolitest ja hüppas “Enesetapja laulu” ajal verise särgiga ringi. Ei mäletagi, et oleksin kunagi varem peale kahte õlut lava ees hüpanud, ja ega ma ei ole kunagi varem ka peaaegu kainena pungikontserdile saabunud. Ealised iseärasused löövad välja, mis muu…

Publik oli lahe, oli noori, oli vanu ja oli ka meie-ealisi, kes Velikije Luki sündimise hetkeks olid juba algkooli jõudnud. Oli üks ratastoolis poiss, päris lava ees, koos isa või mõne muu sugulasega.

Aftekal kurtis Blond Lilleke, et tema udupeene pluusi sisse on kontserdi käigus tekkinud augud. Ta olnud päris lava ees, esimeses reas, sest ta vaatab alati esinejale silma, või midagi säärast. Mingid tegelased hüppasid selja taga, ja ilgelt segasid, ta togis neid küünarnukkidega kõigest jõust vastu, nii et loodetavasti on nad täna kõik sinised. Kui ta lava eest lahkus, siis üritasid kõik karvased liibuda ja talle suud anda. Ühesõnaga, täielik košmaar!

Tegelikult jõuame nüüd jutu pealkirjas tõstatatud kõsimuseni. Nimelt ei imendu õlu, okse, kusi ja muud pungikontserdi käigus ette tulevad vedelikud nahka ja voolavad maha. (Kui need vedelikud ei ole just eriti söövitavad.) Samuti ei tee nahale suuremat kahju konid ja igasugu metallist kulinad, millega inimesed end kaunistama kipuvad. Kui teid keegi tulistab pulberkustutist, siis naha külge jääb seda möginat oluliselt vähem, kui näiteks fliisi sisse. (Selline sündmus leidis aset hiljem katlamajast lahkudes.)

Ja kui teel kontserdile või kontserdilt koju peaks mõni sopalomp pahasti ette jääma, siis piisab täiesti, kui peale lombist pääsemist natuke horisontaalis seista. Igasugu hooned, puud ja muud tehised on selles osas abiks, sõbrad ja võitluskaaslased võivad osutuda ebakindlateks. Saast kuivab ära ja selle saab lihtsa vaevaga maha pühkida.

Miks on pungikontserdil hea nahast riideid kanda

Usaldamisest ja teadlaste mainest

Inimesi on igasuguseid ja arvamusi on igasuguseid. Õnneks annab arvamusi koguda ja süstematiseerida. Hea tahtmise korral saab sellise kogumise ja süstematiseerimise tulemuse põhjal teha järeldusi. Näiteks järeldas meie lugupeetud sõjaminister hiljuti avaliku arvamuse küsitlusest, et avaliku arvamuse küsitlused ei peegelda tegelikkust.

Mida sellisest paradoksist arvata? Meie sõjaminister arvas järgmist:

Arusaadav, et usaldatavuse teema tõstatub ühiskonnas kõige teravamalt just sotsiaalteaduste puhul, selles valdkonnas on meil kõigil nii isiklik huvi kui ka oma teadmine; vaevalt et kaks kolmandikku meist ei usaldaks arsti- või loodusteaduste tulemusi.

Ja veidi edasi:

Usaldus ei põhine kunagi meeldivusel, vaid kindlustundel, et see, millena midagi esitletakse, seda ka tegelikult on. Et teadustulemus on teaduslikel printsiipidel põhineva tegevuse produkt ja teadlane teaduseetika kandja. Me usaldame gravitatsiooniseadust ja Newtonit sellele vaatamata, et maha kukkudes võime pea veriseks lüüa.

Tõepoolest, kas geneetikuid ja nende poolt muundatud geneetikaga organisme ei usalda inimesed seetõttu, et geneetikutel puudub teaduslik meetod ja nad esitlevad seda, mida tegelikult pole? Newtoni kaasaegsed usaldasid tema gravitatsiooniteooriat hoolimata sellest, et esialgsed vaatlused selle falsifitseerisid. Seega Newtoni kaasaegsete jaoks esitas tema teooria asja, mida tegelikult polnud. Või kui kaugele peaks usaldamisega üldse minema? Kas Newtoni alkeemia alaseid tõid peaks usaldama? Sest nende autor on ju ikkagi Newton!

Teaduses, ka sotsiaalteadustes, peab tõepüüdlus käima eespool isiklikke (poliitilisi) hoiakuid ja huve. Kui on vastupidi, on tegemist poliitikaga, ja siis on asjaosaline lihtsalt tädi Raivo, kirjutagu ta siis oma arvamusele alla sotsiaalteadlane või professor või akadeemik.

Sellele jutule võiks isegi alla kirjutada, kui ülalpool poleks esinenud keegi Newton. Tema Opticks sisaldab muuhulgas spekulatsioone selle kohta, kuidas Jumal lõi aine, milline on õige viis teha teadust, lisaks törts natuurifilosoofiat ja eetikat. Tõepoolest, Opticks‘is on see osa esitatud viimasena, nii et Newtonil käis tõepüüdlus enne isiklikku arvamust. Samuti ei tahaks ma nüüd “tädi Raivot” kõigi aegade suurima füüsikuga võrrelda. Lisaks on ju teada, kui pingelist elu elavad meie ministrid, eriti veel sõjaminister: pole siis ime, et mingisse ajaleheartiklisse minevaid näiteid ei jõua päris lõpuni mõelda. Samas, kui juba küsimusi tõstatada, siis võiks see tõstatus olla loogiliselt ja statistiliselt laitmatu. Kohatisest demagoogiast rääkimata…

PS. Palju tänu Sirjele, kelle blogist leidsin viite sellele artiklile. Kuna ma Postimeest üldjuhul ei loe, siis oleks muidu meie sõjaministri väärt artikkel märkamata jäänud.

Usaldamisest ja teadlaste mainest

Skorpion merevaigus

Skorpion v jantare, kn. 1

Romaani esimesest kõitest oli eelmisel nädalal põgusalt juttu. Nüüd on ka teine kõide läbi ja aeg kokkuvõtteid teha 😉

Teises kõites jätkab Aleksandr Šulgin mõõda alternatiivseid reaalsusi kolamist ja laseb muude tegemiste kõrvalt vanade vaenlaste superarvutil juhtme kokku. Nii et neist tegelastest peaks vähemalt mõneks ajaks olema rahu. Seejärel jätkab ta Hispaanias laamendamist, sest sõda tahab ju võitmist. Ja et võit ikka võimalikult suure efektiga tuleks, laseb Šulgin koos nõukogude kommandostega mingisuguses keskaegses kindluses maha mingisuguse kindral Franco.

Skorpion v jantare, kn 2.

Ootasin sel hetkel, et Šulgin pöördub Moskvasse Stalini manu tagasi ja raamat muutub ehk jälle mõnuga loetavaks. Tagasi ta pöördubki, süžee teeb aga seejuures ühe õige isemoodi käänaku. Et kirjanikuhärral leib laualt otsa ei lõpeks, tekib inimkonnale uus vaenlane. Uus nuhtlus on muidugi hästi verejänuline ja kuri, et mitte õelda suisa puhta kurjuse kehastus. Raamat lõpeb sellega, et sm Lihharev teleporteerub Moskvasse, et tankidiviis Stalini suvilat kaitsma saata. Nii et vähemalt üks teravasüžeeline kahekõiteline romaan tuleb kindlasti veel.

Et mis siis kokkuvõtteks õelda? Esimene osa andis lootust. Sel hetkel, kui wookiet (pean silmas seda tähevarte filmist pärit kolmemeetrist ja karvast kolli) meenutavad tegelased Jossif Vissarionovitši limusiini õhku lasid, muutus Zvjagintsevi alternatiivne reaalsus minu jaoks juba liiga alternatiivseks. Miks peaks täiesti korralikku alternatiivajalugu mingite päkapikkude ja mäekollidega solkima? Rääkimata juba sellest, et eri masti kirjamehed on jõudnud folkloorsete tegelaste tulnukateks pidamise teema korralikult ära leierdada, minu jaoks vähemalt. No ja vaevalt et Zvjagintsevil selles osas midagi lisada on. Maa-maa tüüpi rakettidega Moskvas ringi uimerdavad trollid nüüd küll see originaalne panus ei ole.

Mis teha, tundub, et Zvjagintsevi peab siiski maha kandma. Eks ajaviiteks kõlbavad tema raamatud ehk edaspidigi lugeda, mingit tõsisemat huvi Zvjagintsevi tegemised vaevalt et pakuvad. Kurb, aga nii on…

Skorpion merevaigus