Zvjagintseviga sügiskaamose vastu

Reedel ühes Kilulinna raamatupoes ringi kolades avastasin riiulist Vassili Zvajagintsevi uue eepose, nimega Скорпион в янтаре. Et mul on enamus Zvjagintsevi raamatuid olemas (välja arvatud Андреевское братство), siis ostsin ka selle. Teatud kahtlus küll oli, et kas see romaan on raha ja riiulipinda väärt…

Et millest siis kahtlused? Viimased kolm-neli Zvjagintsevi romaani ei ole olnud, kuidas seda nüüd viisakalt õeldagi, tema esimeste limunud romaanide tasemel. Kui Билет на ладью Харона aitas veel lugeda, siis Бремя живых oli täielik katastroof. Kohati tekkis ebameeldiv kahtlus, ega ometiauväärt kirjanik ole millegagi vastu pead saanud.

Esimesed paarkümmend lehekülge olid eelmise romaani puisevõitu ümberjutustus. Siis mingi hetk läks tegevus käima, käis natuke kuni põrkus tema kõrgeaususe vürst Oleg Konstantinovitši vastu. Zvjagintsevi poolt kirjeldatud reaalsuses võis Oleg Konstantinovitš ju olla silmapaistvalt terane poliitikateoreetik, meil siin tunduvad tema mõtelused aga äärmiselt lapsikud. Rääkimata juba sellest, et auväärt vürsti ja tema mõteluste tagant paistavad Vladimir Vladimirovitši eeslikõrvad. Jaa, putinjugend seda raamatut ostaks. Neile on ilmselt mõeldud ka joonealused märkused, millest kaks kolmandikku mõjuvad keskharidusega lugejale õige ärritavalt.

Mõni positiivne moment on selle raamatul juures siiski olemas. Nii saavad deržaava lammutamise eest sõimata poolakad, mitte aga pribaltika rahvad. Et auväärt kirjanik sõimamises selgelt üle hea maitse piiride läheb, ei vajagi vist mainimist. Igatahes minul oli piinlik ja peatüki või paar läbisin diagonaalis.

Samas võtmes kulgeb ka Zvjagintsevi järgmine raamat, Дальше фронта. Sõim poolakate aadressil, sumbuurne poliitiline rähklemine ja sõda. Samas ilmub selles raamatus välja Andrejevi (Andrejevski?) vennaskond, mis annab lootust.

Mõnes mõttes oli lootus õigustatud, sest järgmine romaan, Хлопок одной ладонью on mõneti parem, kui eelmised kaks. Selles seotakse kokku sarjad Одиссей покидает Итаку ja Дырка для ордена. Kolmandik või neljandik romaanist näib põhinevat otseselt sarja Одиссей покидает Итаку raamatutel. Kas on tegemist kerge ümberjutustusega või otsese kopipasteediga, ei viitsinud välja selgitada. Ainult sel põhjusel varasemat Zvjagintsevi nüüd küll üle lugema ei tahaks hakata… Ühesõnaga, enamus ripnevaid süžeelõngu sõlmitakse kokku, mõni isegi õige mitu korda, nii et osa käike jäi üpriski segaseks.

Kõige eelneva taustal oli Скорпион в янтаре meeldiv üllatus. Tegevus läks edasi enam-vähem samast kohast, kus raamat Время игры ära lõppes. Aleksandr Šulgin on jälle 1938 aasta Moskvas, üritab Stalini režiimi mõjutada ja nõukogude armeed kaosest välja tuua.

Mis teha, mulle Zvjagintsevi kirjeldus Stalini režiimist ja nõukogude inimesest meeldivad. Põnev on ka, isegi Šulgini ekskurss Hispaania kodusõtta ja alternatiivsetesse reaalsustesse oli täiesti loetav. Mõnes mõttes Zvjagintsev rehabiliteerib end selle romaaniga. Samas oli ka raamatu Одиссей покидает Итаку huvitavam osa just 1941. aasta Stalini režiim. Nii et osalt on Скорпион в янтаре vana ja tuttav ja seega üsna turvaline teema.

PS. Vahepeal tundus, et sügiskaamos läheb vaikselt üle talvekaamoseks. Aga võta näpust, laupäeval sadanud lumi ei jäänudki maha… Zvjagintsevi romaani esimene kõide on läbi ja teine pooleli.

Advertisements
Zvjagintseviga sügiskaamose vastu

One thought on “Zvjagintseviga sügiskaamose vastu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s