Eilse päeva lugu.
Hommikul toast välja ronides avastasin, et õues on üsna jahe. Aga muidugi ajasin selle varajase hommikutunni, vähese une ja tuule süüks. Sest kes see kraadiklaasi või ilmaennustust ikka vaatab. Šokk saabus mõned kilomeetrid enne Tartut, kui bussis luugid lahti ajasin ja avastasin, et õues on lumi maas. Nägemine ei petnudki mind, õues oligi külm, 15 kraadi vähemalt ja tuul oli muidugi kah. Teekond bussijaamast Wernerisse on senini selle aasta kõige värisevam ja külmem kogemus…
Presekas läks kehvasti, kokutasin, puterdasin ja ajasin lindude taksonoomia segamini. Pagana teadmiste baasid ja pingviinid. Pärast tahvlil olevaid preseka jäänuseid vaadates leidsin veel vigu, olin Nixoni rombi suutnud valesti maha joonistada ja predikaatidega oli ka mingi segadus. Muidugi oli süüdi külm ilm ja magamata öö, mitte aga see, et ma preseks koostamise sõna otseses mõttes viimasele hetkele jätsin.
Mihhail Lotman jäi ka nägemata. Tema asemel esines üks tütarlaps, kes ütles, et Lotmanil tekkis Tallinnas hädaolukord ja pragmaatikast räägib sedapuhku tema. Mingid kännud minu kõrval arutasid loengu ajal, et misasi on hermeneutika ja kes on Sassure. Arutelu tulemusena otsustati, et see semiootika loeng on neil ära jäänud.
Mingi hetk loengu käigus tuli tahtmine tütarlapse jutt ära formaliseerida, kuna mulle kangastus selles teatud vastuolu. Õnneks sain oma ihadest võitu. Ja tagantjärele seda mõttekäiku ka eriti täpselt ei mäleta.
Üks vanamees kurtis veel, et tütarlaps tulistab nii kiiresti, et ei jõua kõike üles kirjutada. Kohe näha, et inimesel puudub Tõnu Luige kogemus. Mitte, et Luik oleks kiiresti rääkinud, pigem olid tema loengud ja neis märkmete tegemine üks teistmoodi väljakutse… Aga see selleks.