Kui andmed ei allu analüüsile

Ma ei tea kuidas on teiega, aga minu jaoks pani tööpäevale väärilise punkti see Tom Kyte’i postitus.

Advertisements
Kui andmed ei allu analüüsile

Kuidas muuta demo huvitavamaks

Pole midagi lihtsamat, kui veebipood. Eriti kui on vaja mõnd elulist näidet integratsiooniülesande lahendamise või protsesside modelleerimise osas. Paraku läheb umbes peale neljandat-viiendat sedasorti demo kuulamist sellises lihtsuses peituv võlu kaduma, jääb vaid igavus ja pinge tagumikus. Ja ei ole suuremat vahet, mis firma toodet demotakse või mis värvi on kastikesed.

Selliste presekate koostajatele võiks soovitada enama tähelepanu pööramist mõningatele detailidele, näiteks sellele, mida veebipood müüb. Kuna seks ja vägivald müüvad teadupärast hästi, siis võiks soovitada teha järgmine kord demo BDSMile spetsaliseeruva veebipoe teemadel. Oleks igavesti lahe kui BAMist selguks, et pakkimisel on neli dildot, piits ja roosad sametised käerauad.

Äriprotsesside modelleerimiseks võiks kasutada vastava kallakuga bordelli. Jällegi oleks BAM hindamatu. (Kahjuks ei tea ma ühtegi toodet, milles saaks BAMiga out-of-the-box heli ja liikuvaid pilte integreerida 🙂

Ühesõnaga, võimalusi jätkub, ainult tahtmist ja potentsi on vaja. Paar-kolm aastat järjest sama juttu kuulata on üsna tüütu, rohkem sellele aega raisata ei tahaks.

***

Ei, ma ei täitnud küsitluslehte. SOA governance for anyone?

Kuidas muuta demo huvitavamaks

Sense of Purpose?

A Sense of Purpose

Niisiis, olen nüüd In Flamesi uut albumit nädalapäevad kuulanud ja… ei lähe paremaks. Tundub, nagu oleks bänd võtnud portsu singlite b-pooli ja muud sahtlipõhjas tolmunma jäänud sodi ning sellest materjalist plaadi kokku keeranud. Igav ja pingutatud käsitöö, täis higi, verd ja tüdimust.

Laulus “Disconnected” on rida: I feel like shit, but at least it’s something. Hullemaks enam tõepoolest minna ei saa. See something ei ole oluliselt parem kui eimidagi.

Väike stiilinäide youtube vahendusel. “The Mirror’s Truth” on enam-vähem maksimum, mis sellelt albumilt võtta on. (“I’m the Highway” võiks olla tegelt ka hitipotentsiaaliga lugu, aga mis me nüüd potentsiaali realiseerimisest ikka jahume…)

Sense of Purpose?

Pro-life?

Mis võiks olla veelgi austusväärsem, kui mitte elu? Selge see, et embrüo tapmine on paha ja kole ja teotab pühadust. Ometi ei sega see pro-life liikumise aktiviste olemast sama aktiivselt surmanuhtluse poolt. (See on puhtsubjektiivne tähelepanek, teaduslikku tõde ei maksa eelmisest lausest otsida.) Kas peaks äkki surmamõistetud apelleerima sellele, et nad olid kunagi embrüod?

Või võtame näiteks Jänkistanis mättasse löödud günekoloogid. Kas näiteks veel välja arenemata närvisüsteemiga embrüo tapmine peaks olema samasuguse raskusastmega kuritöö kui näiteks günekoloogi tapmine? Kuna varajases arengustaadiumis embrüol närvisüsteemi ei ole, siis pole suuremat mõtet rääkida kannatamisest, eksole. Mõningate ‘meerikamaa paremäärmuslaste jaoks vahet ei ole. Ühelt poolt varajases arenguastmes embrüo, mis meenutab oma vaimsetelt võimetelt ja välimuselt pigem kullest. Teiselt poolt täiskasvanud inimene koos oma lootuste ja soovide, teadmiste ja tunnetega.

Väidetavalt aborteerub enamus viljastatud embrüoid iseenesest. Kas me peaks nüüd naisi massimõrvariteks pidama?

PS. Ma ei teinud selle jutu kirjutamiseks teab mis uurimistööd. Väited pärinevad ühest Dawkinsi raamatust.

PPS. Diskussiooni ütleb oma mehesõna sisse ka hea Rain. Tõepoolest, kes võiks naisele abordi tegemist soovitada? Tundub, et lesbilistel paaridel on selles osas märksa paremad võimalused, kui tuumikperel.

Pro-life?