Blogimist soodustavad tegurid

Olen viimasel ajal hoomanud tõsiasja, et töötavate infotehnoloogiliste vahendite, näiteks internetiga arvuti omamine tuleb blogimisele igati kasuks. Kui meili annab mobiili abil lugeda küll, siis vähe pikema teksti kirjutamine on ikka piin mis piin.

Et mis ma siin halan? Tubli neli kuud vana Delli läppar on järjega remondis (fscking poolodav saast). Algselt kalanud ekraan ärkas inseneride osavate käte vahel uuele elule, samas diagnostika käigus avastati kõvakettalt halvad plokid. Jaa, Offf, meie läbu pildid olid ka sellel Issandast neetud kõvakettal 😉

Blogimist soodustavad tegurid

Olukorrast rindel

Vahel lihtsalt on nii, et mõne postituse kommntaarid on ägedamad, kui postitus ise. Kuigi spämmijänku on teinud tubli eeltöö, trumpab hea erik ta kommentaariumis aga üle:

Soovitan tutvuda alljärgneva lingiga:

http://www.worldnetdaily.com/news/article.asp?ARTICLE_ID=27431

Selle valguses olen veendunud, et homoseksualismi dekriminaliseerimine oli faktiliselt kurja džinni pudelist välja laskmine. Kord välja lastuna nõuab see aina rohkem “õigusi”, mis tulevad loomulikult jätkusuutlike kodanike arvelt.

Lisaks, sügavasti idiootne on vasakäärmuslike inimõiguslaste vaatenurk, et seksuaalse rahulduse saamine on inimese õigus. Aastatuhandeid on osad inimesed pidanud elama ilma igasuguse seksuaalse rahulduseta. Nad said sellega väga hästi hakkama. Nüüd väidavad vasakäärmuslased, et enesepiiramise nõudmine on inimõiguste rikkumine. Maütlen, et see liigne demokraatia on inimesed ikka täitsa persse keeranud.

Eriti just see viimane lause. Aga ülejäänu meenutab kangesti Monty Pythoni “Elu mõtet”.

Hea erik aga kahvatub, kui sõnajärg jõuab isiseni:

Maa tuleb täita võimekate,loovate, vaimselt haritud lastega, kelles olen elav hing ehk niiöelda vaimselt elavate lastega. Vaid vaimselt elavad inimesed viivad elu edasi, toodavad ühiskonnale rikkusi ja tagavad meie rahva säilimise.

Kõik homoseksuaalid on vaimselt surnud. Iga sõna nende suust on SURMA kultuur, SURMA hõng.
Homoseksuaalid on vaimselt surnud ja sooritavad kogu oma eluaeg aeglast enesetappu.

Iga inimene, kes õigustab homoseksuaalsust ja ei mõista seda nulltolerantselt hukka vajab diagnoosi.

Homol keha toimib aga vaim ei tööta – see on surnud.

Ükski homo ei saa olla kellelegi eeskujuks, sest vaimselt surnud inimene muudab oma eeskujuga ka tema järgi joondujad vaimselt surnuks. Ta levitab ainult SURMA.

Pealegi on teaduslikult tõestatud, et enamik homosid unistab vahekorrast lastega ja 2/3 pedofiilia eest karistatutest pole heteroseksuaalsud, vaid homo- või biseksuaalid.

Njaa, selle kõrval kahvatuvad isegi indigolapsed ja Peeter Liiv. Nende kommentaaride lugemisel tekkinud mõtteid peab kindlasti oma psüddoanalüütikuga arutama, ehk saab diagnoosigi 😀

Olukorrast rindel

Murtud maks

Nädala alguses ajasin paigast kosmilise tasakaalu. Kuna 7/8 meie tegude tagajärgedest tuleb meile tagasi, siis on mul praeguseks veidi sassis elektrolüütide tasakaal, lisaks veel kolme öö jägu unevõlga.

Neljapäeval sattusin Sergoga ölut jooma. Hiljem üritasime teha pub crawl‘i, mis küll haledalt läbi kukkus, sest Kuressaaares pannakse pubid öhtul kell üksteist kinni. Enne veel õnnestus saada “Vanast Konnast” haput Rocki. Müügitsikk kehitas õlgu, et näe on jah sogane, a mis tema sinna teha saab. Ei viitsinud hakata seletama, et äkki võiks vaadi välja vahetada ja uue ölle valada. Loodetavasti hakkab Kuressaare joomaurgaste turule mingi hetk tekkima ka konkurentsi, nii et sellised olematu teenindusega kohad ära kaovad. Seniks aga vältigem.

Reede, laupäev ja osa pühapäevast möödus imelisel Kavandimaal. Kohalikku koloriiti täiendas mu eelmise tööandja IT, kes seal oma suvepäevi pidas. Nagu ütles kunagi üks mu endine alluv (keda ma olen siin plogis juba korra hea sõnaga meenutanud 🙂 ), et IT on eluaeg üks karskuse ja kasinuse paik olnud. Ta ei teadvat ühtegi teist eluala, mille esindajad sedavõrd palju joovad, kui just ehitajad välja arvata. Ehitajaid ei tea kommenteerida, IT aga… või mis seal ikka. Mingi hetk peaks pildid fotokast välja võtma ja need ilmarahvale naeruks välja panema. Kahju ainult, et välgu patareid väsisid mingi hetk ära, nii et osa laupäevaöisest trallist jääb vaid elama legendidena.

Millega lõpetab oma tööd kire ja andumusega võttev itimees? Õige, murtud maksaga. Mõnel on küll ka murtud pankreas, aga neid on vähem. On see siis murtud maks või mingid ealised iseärasused, aga samasuguse andumusega kui nooruses enam bohheemitseda ei viitsi. Järgmine hommik peale vägevamat pidu on jube olla, ja kui tervis tegelikult ehk lubakski joomist jätkata, puudub motivatsioon. Nii et mine või motivatsioonikoolitusele 😦

***

Kuidas elada pime talveaeg üle tulevikus, mil nafta nafta on otsas ja elektrit ei ole? Kui pole elektrit siis pole ka internetti ja kolle ei saa ka arvutis tampida. Pea ainus võimalus on panna öllelaar käima ja muutuda osakeseks kohalikust koloriidist.

Kellele ölu ei meki, see saab ajada õuntest või marjadest veini või katsetada puskariaparaadiga. Aga mõte ja lõpptulemus jääb samaks.

***

PPS. Motivatsioonikriisi teemadel on sõna võtnud ka PH. Kommentaariks niiplju, et seltskonna sobimatuse vastu aitab hästi seesama isetehtud ölu, peedivein või sõõm eriti jälki naabrimehe poolt keedetud puskarit 😉

Murtud maks