Sügisballiga jõuluõõva vastu

Peale Tallinna kolimist elasin üsna mitu aastat Lasnamäel, Läänemere tee ääres. Iseenesest on see huvitav koht: ühel pool on tüüpiline magala, kõrged hallid majad, madalad kidurad puud nende vahel, tühermaa mõne üksiku augu ja põõsaga. Kohustuslikud tänaval suitsetavad lapsed, odava õlle ja kriminaalse klientuuriga keldribaarid, putkast odekat ostvad parmud.  Ja majade ees seisvad miljoniautod. Päris alguses ei olnud kinnisvara hinnad veel kõrgustesse roninud ja kontrast odavate korterite ning elanike kallite autode vahel oli eriti ilmne.

Teisalt on sealsamas, praktiliselt üle tee Pirita-Kose, oma väikekodanlike häärberite ja nende väikekodanlike asukatega. Tänu järsakule ei olnud klassiviha väljendamine teab mis keeruline, piisas kui servalt alla soristada.

ETV’st “Sügisballi” vaadates tuli see kõik uuesti meelde, lisaks veel nii Lasnamäelik tühjus- ja üksildustunne. Been there, done that. Ega täna filmi meenutades muud eriti ei meenugi, kui tühjus ja üksildus.  Pluss mõned koomilised stseenid, mille puhul just nagu ei teagi, kas peaks naerma või nutma. “Igas sellises karbis elab inimene, kes tahab õnnelik olla.” Või kuidas see nüüd oligi…

***

Teisele ringile on läinud ka “Sügisballi” retseptsioon. Kes võrdleb Õunpuud Ang Lee’ga, kuna too olla “absoluutne tipp” (sic!). Kes märkab tühjust, kes filmi tsitaatsust. Ning jätkuvalt on meie kulturnikutel teema Pessoaga. Mingi lapsepõlvekompleks millest kuidagi üle ei saada ja mida seepärast pühaks peetakse?

Tegelikult peaks vanematekodust Undi raamatu üles otsima ja üle lugema. Et kas tõesti on filmi tegijad suutnud meie kirjandusklassiku kultusteose ära pilastada…

Sügisballiga jõuluõõva vastu

Õhusõit kui ajavõit

Andrei Sinjavski abikaasat Maria Rozanovat pidasid paljud nõiaks. Kunagi liikus Pariisis ringi isegi vastav anekdoot:

Läheb Maria Vassiljevna podi, et osta luuda. Müüja küsib:

“Kas pakin sisse või lähete lennates?”

(Anekdoot pärineb Zinovi Ziniku artiklist “Korvike kodumaa mullaga”, ilmunud ajakirja Syntaxis 36. numbris.)

***

Seekord otsustasime Kuressaarde sõita lennukiga. Peamine entusiast oli R, mina lasin end niisama kaasa vedada.

Esimene hädakuulutaja oli ema, kes helistas millalgi viie paiku õhtul, et Kuressaares ei ole lennuilma. Ega me ei lasknud end sellest segada, sest Kilulinnas oli lennuilma küll. Äsja sadama hakanud märg lumi ei olnud üldsegi seda moodi, et võinuks probleeme tekitada.

Peale tšekkinni meenus, et kohalikel lendudel on vist sama fašistlik turvakontroll kui rahvusvaheistelgi. Lisaks meenus kurb tõsiasi, et peale eelmist Kuressaares käiku (mis päädis sellega, et ootasin 11 tundi Kuivastu sadamas praami väljumist) jäi kott lõpuni lahti pakkimata, nii et alumistes kihistustes võis olla nii mõndagi keelatut. Kiire inspektsioon näitas, et paanikaks pole siiski põhjust, ainus suurem anum oli odekapudel, mis oli õnneks 90 milliliitrit suur.

Peale koti läbivalgustamist selgus, et olin turvatöötajate uudishimu lootusetult alahinnanud. Kotist kraamiti välja fotokas ja Canoni objektiivid. Seda kas torud läbi paistavad, nad õnneks uurima ei hakanud. Järgmisena tekitasid ebatervet uudishimu Andrei Sinjavski vanglakirjad (kokku kolm kõidet). Ja et päev oleks lõplikult kirjas, leidsid nad kusagilt sokkide vahelt plasku kalvadossiga.

Noh, plasku jäi õnneks alles, sisu pidin vetsus välja kallama. R. imestas küll, et miks ma seda ära ei joonud. Ausalt öeldes ei tulnudki sellist mõtet, võib-olla seetõttu, et see polnud teab mis hea kalvadoss. Mingisugune Pere Magloire, kui mu nõder mälu mind ei peta…

Turvakontrollist eluga pääsenud, asusime pardale laskmist ootama. Boarding venis ja venis, kuni törts peale kaheksat teatas läbi mögafoni üks ärajoond naishääl, et lend on halva ilma tõttu Kuressaares edasi lükatud. Kiire kõne emale — Kuressaares olla ilm täitsa korralik, tuult ei ole, ei saja, kuigi on päris niiske.

Järgmisena tuli seesama hääl eetrisse millalgi üheksa paiku, ja viimasena törts peale kümmet. Siis teatas ta lennu tühistamisest. Eesli Aeru kassas rääkis kassatibin, et nad võivad meid järgmise päeva hommikul bussiga Kuressaarde läkitada. Kui see meile tõesti ei peaks meeldima, siis nende kodulehel saab ära täita formulari ja kui veab, siis kantakse meile raha arvele üle.

Hea sõnaga peab veel märkima Eesli Aeru täpset ajastust, kuna viimane buss Kuressaarde väljub kell 22:00. R. oli kuidagi eriti väge täis, väitis et tahab kellegile molli anda. Et 350 krooni maksvat bussisöitu tema küll ei taha, jne. Mina nii radikaalne ei olnud, pigem saatsin mõttes paar palvet Püha Turumajanduse poole, et see vaese Eesli Aeru vaevad pankroti läbi kiiresti lõpetaks. Kas minu jõulusoovi ka kuulda võetakse, peaks selguma õige pea…

PS. P-mehes olla olnud lennu ärajäämise teemal suisa uudisnupp. Nimelt olla Kuressaare lennujaamal puudu mingid aparaadid, nii et lennukid ei saa seal maanduda, kui pilved on madalamal kui 150 meetrit. Vot nii.

Õhusõit kui ajavõit

Kes tegi von Krahli veebi katki?!

Niisis, vonkrahl.ee on praegu selline:

AW_ERROR: Suhtuge veateadetesse rahulikult! Te ei ole korda saatnud midagi katastroofilist. Ilmselt juhib programm Teie tähelepanu mingile ebatäpsusele andmetes või näpuveale.

Vigane päring SELECT * FROM img_d WHERE aw_oid = 4539 ORDER BY row_id 1146 Table ‘vonkrahlautomatwebcom.img_d’ doesn’t exist

Backtrace:

file /www/vonkrahl.automatweb.com/public/index.aw on line 2 called
function include with arguments (/www/vonkrahl.automatweb.com/public/const.aw) file = /www/vonkrahl.automatweb.com/public/index.aw

[…]

Huvitav, kas peaks M’i telefoni välja otsima ja kurvast tõsiasjast teada andma, või ei? Miks tema numbri leidmine telefonist mitte päris triviaalne ei ole, ehk mõni teine kord. Et te midagi imelikku ei arvaks: põhjused on puhttehnilist laadi…

Kes tegi von Krahli veebi katki?!