Sisters Iivakivi vastu

Läksin Sistersi kontserdile ilma igasuguste ootusteta, nii et vast seetõttu jäin üritusega igati rahule. Eldritch tundus olevat pandavas vormis, toss väga hirmsasti aevastama ei ajanud ja heli oli Rock Cafe kohta suurepärane. (Rock Cafe kõrvahaiget helimeest olen siin ka varem sõimanud, nii et sedapuhku jäävad tänusõnad ära 😉 ).

Aftekas Tapperis kulges langevas joones. Sel ajal kui me trammiga Tondi suunas kolistasime, jõudis lavale Horricane. Viimase kolme loo jagu me neid siiski nägime. Metsatöll oli ka, millegipärast aga ei jätnud eriti rokkivat muljet. Järjekordselt jäi nägemata Taak, ei teagi mis salapärasel põhjusel mul seda bändi väisata ei õnnestu. Ilmselt peab nad oma prioriteetide listis kõrgemale tõstma…

Kokkuvõtteks: kui oleks teadnud, et Forgotten Sunrise tuleb väljakuulutatud ajast mingi tunnikese hiljem lavale, siis oleks äkki ka Rockstarsist läbi astunud. Aga noh, jõuad sa siis ühe õhtuga kõik Kilulinna urkad läbi käia.

*

Üks teemakohane muuvi kah, “Armastuse templi” 1992 aasta väljalase:

Sisters Iivakivi vastu

Ask not what you can do for your country, Ask whay your country did to you

Kustutan valgeid laike oma ajalooteadvuses ja kuulan üle KMFDMi eelmise sajandi 90datel ilmunud plaate. Hetke absoluutne lemmiklugu on Today “Adioselt”. Kes osanuks arvata, et KMFDM saab maha peaaegu et tantsulooga:

Kahju ainult, et juutuubi heli on CD’ga võrreldes way kehva kvaliteediga. Loodetavasti otsustavad kohalikud fännid samuti süsteemi rippida ja KMFDMi poest plaadi osta. Mina näiteks ostsin 🙂

Postituse pealkiri on aga pärit laulust Dogma. Jutuubis on jällegi saadaval ainult mingi fännivideo, ilmselgelt peale 9/11 tehtud ja oma sisult vaat et radikaalsemgi kui lugu ise:

Ask not what you can do for your country, Ask whay your country did to you

Mida on Eestil Bangladeshilt õppida

Segane aeg nõuab lisaks segastele inimestele ka mitmesuguseid plaane ja kavasid. Oma märtsiteesidega on maha saandud ka Mart Laar. Teeside kaheksas punkt kõlab niimoodi:

Suurendada võimalusi mikrolaenude andmiseks väikeettevõtlusega alustada soovivatele inimestele.

Tõepoolest, mikrolaenud on olnud väga edukas meetod vaesuse vastu võitlemisel. Teemaga tegi alguse Muhhamad Yunus, kes asutas 1983. aastal Bangladeshis pangamaja nimega Grameen. Praeguseks on Grameen oma haaret kõvasti laendanud ja lisaks mikrofinantseerimisele tegeleb näiteks külatelefonide projektiga. (Tänu sellele on pea igal teisel Bangladeshi elanikul mobiiltelefon.)

Yunusel tuli mikrolaenude idee 1976. aastal, mil ta laenas ühes väikeses külas oma taskust 42’le kohalikule elanikule $27. Millal ja mis asjaoludel tabas selline idee Mart Laari? Seda võib vaid oletada…

Mida on Eestil Bangladeshilt õppida