Ikalduse väljasttellimine

Enne avanes tahiti.oracle.com’i peal selline pilt. Näib, et Oracle on majanduslanguse viljastavates tingimustes ka ikalduste korraldamise outsoorssinud…

ikalduse_outsoorssimine21

Advertisements
Ikalduse väljasttellimine

Mõni postitus lihtsalt paneb jooma

Nagu näiteks see. Või peaks ütlema, et paneb revolvri järgi kobama? Mida iganes…

Menüüs on täna Christian Drouin “Calvados Pays d’Auge”. Mõnes mõttes täiuslik jook mis balansseerib piiril, millest ühele poole jääb räme õunapuskar ja teisele poole hõrk, kerge raha kõrvalmaitsega õilis jook.

Ja otse loomulikult ei saa selle rüüpe kõrvale halba muusikat tarvitada, seetõttu on täna päevakorral (taas) :wumpscut:‘i plaat “Dried Blood of Gommorrha”. Siinkohal ka väike maitseproov (ei mäletagi, kas olen neid :wumpscut:’i lugusid siia varem postitanud). Kõigepealt “Dying Culture, First Movement”, kvaliteet pole kahjuks eriti hea…

Koos “Black Deathiga” on see üks karmimaid lugusid alamžanris. Youtubest leitud versioon pole küll see, mis tollel plaadil. Aga seda lahedam:

“Turns Off Pain (Recommended Version)” on aga üks äraütlemata lahe lugu armastusest:

Mõni postitus lihtsalt paneb jooma

Heal serveril mitu nime

Noored arendajad on vahel päris naljakad. Hiljuti tuli meil jutuks serveri nime vahetamine, muuhulgas leidis aset selline dialoog:

priitp says: uus nimi peaks olema meie dns’is regatud
priitp says: a ma pole dns’i adminnidele jõudnud vihjata, et uut nime vaja
S says: Kui muuta masinas hostname ära, siis ta saadab ju ise selle nime laiali?
priitp says: ei saada, selle peab eraldi dns’i serveris ära kirjeldama
S says: Mis mõttes? Kui ma endal hostname muudan, siis varsti on see ka dns serveris olemas ja kõigile saavad uue nimega ligi
priitp says: sul on windows või *ix?
S says: Linuxi masin

Esimese hooga arvasin, et olen äkki ajast maha jäänud ja vahepeal on DNS NetBIOS’iga paaritunud. Aga ei, arendaja vahetas hostname ära, uus nimi ülejäänud masinates siiski ei lahendu 🙂

Heal serveril mitu nime

Stephen M. Younger, “The Bomb. A New History”

Mike, Eniwetok'i atoll. Pilt atomicarchive.com'ist

Younger tegeles nooruses tuumarelvade alase R&D’ga (loe: disainis tuumarelvi), hiljem on ta olnud poliitilist laadi ametikohtadel. Tema vastilmunud raamat The Bomb. A New History käsitleb lühidalt tuumarelvade ajalugu ja nendega seotud sõjaliste ning poliitiliste doktriinide kujunemist. Olles tehniliste detailide ja ajaloo osas üsna napp, (võrreldes näiteks ühe teise vastse üllitise, Reedi ja Stillmani The Nuclear Express‘iga), on seda suurem rõhk poliitikal ja tuumasõja planeerimisel.

Kuna viimasel ajal on Eestis selle teema kohta veidi elavamat huvi tuntud (vt näiteks seda hüsteerilisevõitu artikli tõlget 8. mai blogis), siis esitan allpool väikese referaadi Youngeri raamatu tuumasõja strateegia ja selle planeerimise peatükist. Sellest, mida tuumaarsenaliga edaspidi peale hakata ehk kunagi hiljem…

Vastastikku tagatud häving

Sõjalistest doktriinidest on vastastikku tagatud häving [mutually assured destruction]  üks esmapilgul veidramaid ja  irratsionaalsemaid. Miks peaks keegi välja pakkuma strateegia, mille puhul mõlemad pooled kaotavad? Hoolimata kõigist oma häirivatest ja ebaloogilistest detailidest, hõlmas MAD’i väljatöötamine 20. salandi olulisemaid strateegilisi mõtlejaid. See peegeldab ebakindlaid aegu mil tehti otsuseid, tuumarelva uudsust ja lihtsalt võimetust tulla välja millegi paremaga.

MADi juured ulatuvad Teise Maailmasõja ajal kasutatud massiivsete õhurünnakuteni. Kuna tuumarelva kasutamiseks puudus väljakujunenud reeglistik, asetati see olemasolevasse massiliste õhurünnakute konteksti. Paljude jaoks oli tuumarelv lihtsalt veel üks relv arsenalis.

Harry Truman ja kvalitatiivne hüpe

Harry Truman arvas teisiti, pidades tuumarelva kvalitatiivseks hüppeks relvastuses: enne selle leiutamist olid sõjad tihedad kuid üleelatavad, peale seda võis konflikt hävitada terve tsivilisatsiooni. Samuti peeti tuumarelva levikut ainsaks ohuks Ühendriikide sõjalisele ülemvõimule.
Ameerikaliku unistuse tegi katki N. Liidu esimene tuumakatsetus 1949. aastal. Nähes N. Liidus kõige tõenäolisemat vastast, hakkas kindral Curtis LeMay koos oma inimestega välja töötama plaane tuumasõja pidamiseks. Need sisaldasid rünnakuid sõjatööstusele, transpordivõrgustikule ja sellega seotud riiklikule infrastruktuurile. See oli Jaapani ja Saksamaa vastu kasutatud lähenemise otsene jätk. Identifitseeriti üle 200 olulise sihtmärgi, sealhulgas enamus N. Liidu suuremaid linnu.

Samuti tekkis surve kasutada tuumarelvi konventsionaalsetes sõdades. Kui Põhja-Korea marssis 25. juunil 1950 lõunasse, kartis Pentagon, et juhul kui ülekaalukaid jõude ei saada kontrolli alla, siis võidakse poolsaar kaotada. Pentagoni kindralid argumenteerisid tuumarelva kasutamise kasuks, loomaks vastukaalu Hiina massilistele rünnakutele. Lähem analüüs aga tõi välja, et Koreas on vähe sihtmärke, mida ei ole võimalik tavarelvastusega hävitada. Lisaks märkasid helgemad pead, et tuumarelva kasutamine Nõukogude või Hiina baaside vastu võib kaasa tuua globaalse sõja, milleks Ühendriigid ei olnud valmis.

Korea sõda oli esimene näide pidevast dilemmast tuumastrateegias: tuumarelvade kasutamise risk võib hõlpsasti üles kaaluda nende sõjalise kasu. Need ei ole praktilised sõjapidamise instrumendid, nagu näiteks sõjalaevad või tankid. Nende kasutamine võib kaasa tuua konflikti eskaleerumise, mis on märksa hävitavam kui konflikt, mida plaaniti lahendada.

Sellest hoolimata jätkas LeMay koos teiste pistrikega N. Liidu vastu antava ennetava löögi,  see tähendab preventiivse sõja propageerimist, mis lahendaks lõplikult tuuma-alase vastasseisu. Truman oli ennetava lõõgi vastu, sellest hoolimata autoriseeris ta N. Liidu vastase tuumasõja alaste plaanide koostamise. Plaanide osaks oli muutus tuumarelvade kasutamises strateegilises konfliktis. Eelnevalt olid põhisihtmärkideks sõjaväeosad ja sõjatööstus, nüüd töötati välja “vastujõu” [counterforce] strateegia, mille prioriteet oli vastase Ühendriikide vastu mõeldud tuumarelvade hävitamine. Eesmärk ei olnud enam N. Liidu hävitamine, vaid selle takistamine Ühendriike hävitamast.

Eisenhower ja tasakaalustav faktor

Dwight Eisenhoweri võimuletulek 1953 aastal tõi kaasa uue tuumarelva kasutamise reeglite ümbervaatamise. Ta nägi tuumarelvades tasakaalustavat faktorit massiivse Nõukogude vägede koondumise vastu Saksamaa piiril. Ühendriigid ei suutnud endale lubada Nõukogude vägedega sõdur sõduri ja tank tanki vastu konkureerimist; tuumarelv pakkus vastukaalu märksa madalama hinnaga. Raudne eesriie asus oma kohale ja Ameerika planeerijad hakkasid rääkima Nõukogude ekspansionismi ohjamisest ja võib-olla isegi tagasitõrjumisest, mille käigus oleks Ida-Euroopa riigid nõukogude mõjuvõimu alt vabastatud. Tuumarelvade osa N. Liidu poolsete provokatiivsete aktsioonide ärahoidmisel rõhutamiseks töötati välja “tõrjumise” [deterrence] mõiste.  Iga ettevõtmine mis ohustanuks Ühendriike või selle liitlasi toonuks kaasa kohese ja hävitava vastulõõgi.

Eisenhoweri arvates ei tahtnud N. Liit tuumasõda sugugi rohkem, kui USA. Ta oli eriti häiritud sellest, et kui taoline sõda on kord juba alanud, siis on seda pea võimatu kontrollida. Esimene tuumarelva kasutamine viib vältimatult teiseni, teine kolmandani ja seda kuni vastastikuse jõulise termotuumapommitamiseni välja. Vältimaks valeotsuste tegemist lõi ta alati presidendi alluvuses oleva tsentraalse tuumarelvastuse alase planeerimise ja kontrolli.

1955. aastaks olid tuumarelvastuse alase arutelu põhiküsimused kindlalt välja kujunenud:

  • Milline on tuumarelvade osa piiratud ulatusega sõdades ja kuidas vältida eskalatsiooni täielikuks tuumasõjaks?
  • Milline on kaitse (lennukite ja ballistiliste rakettide vastased raketisüsteemid) osa tuumasõja planeerimises?
  • Kuidas saavutada “tõrjumine” ilma tuumasõda provotseerimata vastase ennetava rünnaku esilekutsumise teel?

Tuumarelvade kasutamise reeglistikku hõlmav fundamentaalne pinge on olnud üheltpoolt valmisolek neid hädavajaduse korral kasutada ja samas loota, et nende destruktiivne jõud kunagi vallale ei pääse. Kui õelda, et tuumarelva ei kasutata kunagi, siis muutub see agressiooni eemaletõrjumiseks kasutuks, vastane teab juba ette, et te ei tulista ja käitub sellele vastavalt. Samas võib plaan kasutada tuumarelva muul, kui kõige äärmisemal juhul põhjustada sõja, milles mõlemad pooled kaotavad. Sellised vastuolud on olnud planeerijate jaoks pidev probleem.

Kennedy ja paindlikum strateegia

Eisenhoweri reeglistik tuumarelva kasutamiseks tulevastes konfliktides fokusseerus üksikule massiivsele rünnakule N. Liidu vastu. Kui John Kennedyle peale ametisse asumist riigi tuumasõja pidamise plaane tutvustati, oli ta nende jäikusest ja destruktiivsusest hämmastunud. Kindlasti peab olema midagi paremat kui “kõik või eimidagi” strateegia, mille puhul lastakse käiku kogu arsenal ühes meeleheitlikus katses võita. Kennedyt õõvastas tuumarelvade käikulaskmisele järgnev täielik häving, sealhulgas planeeritud sajad miljonid tsiviilohvreid. Koostöös kaitseministri Robert McNamaraga käidi välja “suurlinnade eiramise” strateegia, mille puhul eelistati suurlinnadele sõjalisi sihtmärke, eriti tuumarakette mis võinuks Ühendriike ähvardada. Mõistes, et uuel ettepanekul oleks mingit väärtust, peavad mõlemad pooled selle omaks võtma, tegi ta N. Liidule ettepaneku alustada arutelu tulevast tuumasõda puudutavate reeglite osas. N. Liit lükkas aga selle reeglistiku tagasi, tugevdades sellega LeMay argumenti, et ainus viis tuumasõja keerukustest jagusaamiseks on massiivne ennetav löök N. Liidu hävitamiseks.

Kennedy lükkas LeMay intriigi tagasi, välja arendati järgmine strateegiline plaan, mis sai tuntuks kui “paindlik vastus” [flexible response]: eelmiste massiivsete pommitamistega võrreldes tuumarelvade märksa piiratum kasutamine. Selle järgi kasutavad Ühendriigid tuumarelva ainult pakilistel sõjalistel eesmärkidel. Uus strateegiline plaan sisaldas reservvägesid, lõpetades sisuliselt kogu arsenali korraga lendulaskmise ühe vastase vastu suunatud rünnaku käigus. Isegi peale”tulevahetust” jäänuks piisavalt relvastust Nõukogude ühiskonna hävitamiseks, seega säilitades tagatud hävitamise komponendi eemalehoidmise juures.

Selle reservi poolt “tagatud” hävituse suurus oli tohutu. McNamara hinnangul hävitanuks Ameerika vasturünnak kolmandiku N. Liidu elanikkonnast ja poole tööstuslikust võimsusest, see olnuks piisavalt tugev tagatis Kremli poolsete
ettevaatamatute sammude vastu. McNamara üritas sellest hirmutavast statistikast lähtudes ohjata kontrollimatut võidurelvastumist väites, et Ühendriikidel on piisavalt relvi paikapandud eesmärkide saavutamiseks. Rohkem relvi ainult rohkemate relvade pärast võib muuta riigi isegi vähem turvaliseks, kuna massiivne arsenal võib panna hirmunud vastase tegema ennetavat rünnakut. Samuti tähendas tuumarelvastuse kasvav hind seda, et ülejäänud oluliste riiklike julgeolekuprogrammidele jäi sellevõrra vähem ressursse.

Schlesinger ja sub-strateegilised võimalused

James Schlesinger, Nixoni administratsiooni kaitseminister, soojendas üles kahtlused, et hoolimata “paindliku vastuse” doktriinist on tumasõja plaanid ikkagi keskendunud Nõukogude tuumarünnakue järgnevale massiivsele vastusele. Ta argumenteeris, et vasturünnaku poolt põhjustatud äärmine kahju põhimõtteliselt “tõrjus” Ühendriike endid tuumarelvade kasutamisest eemale. Ükski Ameerika president ei saadaks kümneid miljoneid inimesi surma, ükskõik milline provokatsioon ka ei oleks. Muutmaks tõrjumist usutavaks, tulnuks presidendile luua sub-strateegilised võimalused. Selliste “väikeste”, sadu relvi hõlmavate võimaluste poolt tekitatav kahju oleks jätkuvalt tõsine, teisalt oleks see siiski väiksem, kui täismõõdulise, tuhandeid või isegi kümneid tuhandeid lõhkepäid hõlmava tuumasõja poolt põhjustatav tsivilisatsiooni ähvardav mõju.

Ballistiliste rakettide kasvav täpsus tõi lisaks kaasa selle, et pigem sõjaväe objekte kui suure asustustihedusega alasid hõlmav “vastujõu”  strateegia muutus jälle kasutatavaks. See viis jällegi sammukese kaugemale pimedast vastastikku tagatud hävingu strateegiast. Schlesingeri valitud sihtmärkide strateegia sisendas N. Liidule, et juhul kui Ühendriigid on sunnitud tuumarelvi kasutama, on see mõõdetud ja kõike muud kui totaalne sõda. Rõhk asetati Ühendriikide jaoks soodsatel tingimustel sõja lõpetamisele ja rohkemate võimaluste loomiseks juhul, kui tuumarelvade kasutamine osutuks vajalikuks.

Sellise lähenemise kriitikud aga väitsid Eisenhoweri jälgedes, et piiratud vastus muudab tuumasõja tegelikult märksa tõenäolisemaks, kuna muudab sõja planeerijate külma arvestuse seisukohast kahju väiksemaks. Jällegi kerkis esile vana vastuolu kasutamise ja vältimise vahel.

Carterist George W.’ni

Jimmy Carter viis fookuse taas “vastasmõju” doktriinile ja juhtis planeerijad Nõukogude tööstuslinnadelt tuumavägedele, see oli täiendav üleminek strateegialt mis oli mõeldud N. Liidu kahjustamiseks strateegiale, mille eesmärk oli N. Liidu sõjaliste eesmärkide saavutamise takistamine. Samuti kuulutas ta välja “ei kasuta esimesena” [no first use] poliitika nende tuumarelvi mitteomavate riikide suhtes, kes lubasid ise tuumarevi mitte arendada. Selle eesmärk oli veenda tuumarelvi mitteomavaid riike, et mitteomamisel on teatud eelised.

Eksnäitleja Ronald Reagan evis jõulisi välispoliitilisis seisukohti. Ta nägi N. Liidus “kurjuse impeeriumit” ja arvas, et turvalisust saab saavutada ainult näidates jõuliselt kogu sõjaväe valmisolekut. Sellest hoolimata ei meeldinud Reaganile mõte tuumarelvadest ja ta otsis uut väljapääsu vastastikuse hävitamise strateegilisest tupikust. Üks osa lahendusest oli ballistiliste rakettide vastane lekkekindel kilp, mis oleks maandanud kogu kasu, mida N. Liit oleks ennetavast lõõgist saanud. Tema “tähesõdade” programm nihutas tuumastrateegia massiivse vasturünnaku juurest ennetava lõõgi vastase kaitse juurde.

Külma sõja lõpp tekitas tuumastrateegidelel uued väljakutsed, millest peamine oli see, et mõlemale poolele jäi massiivne tuumaarsenal, millega polnud suurt midagi peale hakata. Bush-seenior üritas uut maailmakorda ära kasutada ja liikus edasi järjekordse tuumarelvastiku piiramise läbiraakimiste vooruga ja piiras oluliselt Ühendriikide relvastusprogramme ja sõjalist valmisolekut.

Tuumarelvastuse ja selle vähendamise vastu tundis elavat huvi ka Bush-juunior. Üks relvastuse vähendamise põhjustest oli Ühendriikide tavarelvastuse selge üleolek Pärsia lahe sõdades. Rõõm oli aga üürike, kuna Venemaa jõudis järeldusele, et tema tavarelvastuse puudujääke on võimalik ainult taktikalise tuumarelvastuse abil kompenseerida. See tõi kaasa Venemaa poolse laiaulatusliku tuumarelvastuse moderniseerimise programmi.

Stephen M. Younger, “The Bomb. A New History”

Kust tuli Goldman Sachsi esimese kvartali kasum

Vahepeal ebatervet elevust tekitanud uudis pangandussektori kosumisest osutub lähemal vaatlusel (ülla-ülla!) millekski hoopis huvitavamaks.

Võtame näiteks pealkirjas mainitud pangamaja, mis nihutas enne esimese kvartali tulemuste avaldamist oma rahandusaasta algust. Eelmine rahandusaasta lõppes Goldmanil 30.11.2008, uus algas 01.01.2009. Vahele jäi detsember, mis ei kajastu üheski aruandes. Detsembris juhtus Goldman Sachsi jaoks kaks olulist sündmust:

  • Maha kanti $1.3 miljardi eest toksilisi jäätmeid.
  • AIG jagas laiali osa maksumaksja käest beilautimise ettekäändel näpatud rahast. Ilma selleta oleks Goldman Sachsi kaotused olnud ilmselt veelgi suuremad.

Täiesti hämmastav, kuidas mõnedel on annet pabulatest kulda toota. Või on siin äkki mr. Paulsoni karvane käsi mängus? Igatahes finantssektori kosumise moodi see küll eriti välja ei näe…

Õigluse huvides olgu mainitud, et ka Wells Fargo on viimasel ajal tegelenud veidrate asjadega.

Via Barry Ritholz.

Kust tuli Goldman Sachsi esimese kvartali kasum

Kuidas tunneb ära kalarestorani?

Väga lihtne: kalahaisu järgi. Kuigi eeldaks, et restoran paneb oma uksele suure sildi, et nad surströmmingut pakuvat.

Sattusin eile esimest korda Kuressaare hotell “Meri” restorani. Ja mis seal salata, ootasin oluliselt enamat. Kalahaisu kannatas tegelikult ära, kaheksakümnendate stiilis ersatsinterjööri kah, ja pitsa oli Kuressaare kohta enam-vähem. Aga ikkagi, sellist asutust nimetatakse veel restoraniks…

(Sillul on mingi imelik kirg kohaliku rämpstoidu järele, nii et La Perla praakus seetõttu välja. Tõepoolest, miks tahavad inimesed mitte eriti head ja samas mitte eriti odavat toitu? Täiesti hoomamatu…)

Kuidas tunneb ära kalarestorani?