Bag of Weed

Vaatasime pühapäeva õhtul sõpradega Family Guy seitsmenda hooaja osi. Neist üks, “420“, läks kuidagi hinge. Eriti pani heldima Briani kanepi legaliseerimise kampaania.

Lisaks tõi see episood meelde reede õhtu, kus meie katse pargis piknikku pidada lõppes politsei eest pagemisega, nii et  I. ei julgenudki veini välja võtta. Lisaks hädaldas I. hiljem pikalt, et neil Luksis küll sellist asja ei ole, et mis riigis me küll elame. (Eks ole. Teame küll, mis riigis me elame…) Ta olla Luksis näinud politseid täpselt ühe korra piknikulist tülitamas: üks onu oli magama uinunud ja mingi hetk käis politsei küsimas, et kas kõik on ikka korras ja ega midagi juhtunud ole. Kõik oli siiski korras, politsei jalutas edasi ja onu jätkas magamist.

Hiljem asjaolusid vaagides jõudsime järeldusele, et eestlased on siiski oma riiki ja poliitikuid igati väärt. Vot nii.

***

Allolev laul on pärit ülalmainitud Family Guy seeriast. Tervitusega reedel meie kõrval istunud seltskonnale, kelle piibus oli midagi enamat, kui tubakas…

Advertisements
Bag of Weed

Mõni postitus lihtsalt paneb jooma

Nagu näiteks see. Või peaks ütlema, et paneb revolvri järgi kobama? Mida iganes…

Menüüs on täna Christian Drouin “Calvados Pays d’Auge”. Mõnes mõttes täiuslik jook mis balansseerib piiril, millest ühele poole jääb räme õunapuskar ja teisele poole hõrk, kerge raha kõrvalmaitsega õilis jook.

Ja otse loomulikult ei saa selle rüüpe kõrvale halba muusikat tarvitada, seetõttu on täna päevakorral (taas) :wumpscut:‘i plaat “Dried Blood of Gommorrha”. Siinkohal ka väike maitseproov (ei mäletagi, kas olen neid :wumpscut:’i lugusid siia varem postitanud). Kõigepealt “Dying Culture, First Movement”, kvaliteet pole kahjuks eriti hea…

Koos “Black Deathiga” on see üks karmimaid lugusid alamžanris. Youtubest leitud versioon pole küll see, mis tollel plaadil. Aga seda lahedam:

“Turns Off Pain (Recommended Version)” on aga üks äraütlemata lahe lugu armastusest:

Mõni postitus lihtsalt paneb jooma

Kuidas tunneb ära kalarestorani?

Väga lihtne: kalahaisu järgi. Kuigi eeldaks, et restoran paneb oma uksele suure sildi, et nad surströmmingut pakuvat.

Sattusin eile esimest korda Kuressaare hotell “Meri” restorani. Ja mis seal salata, ootasin oluliselt enamat. Kalahaisu kannatas tegelikult ära, kaheksakümnendate stiilis ersatsinterjööri kah, ja pitsa oli Kuressaare kohta enam-vähem. Aga ikkagi, sellist asutust nimetatakse veel restoraniks…

(Sillul on mingi imelik kirg kohaliku rämpstoidu järele, nii et La Perla praakus seetõttu välja. Tõepoolest, miks tahavad inimesed mitte eriti head ja samas mitte eriti odavat toitu? Täiesti hoomamatu…)

Kuidas tunneb ära kalarestorani?

Inimesed trammis

Hea tuju kestis Vabaduse platsini. Siis kargas püsti üks vanem daam, astusin sammu kõrvale, et ta mõõda lasta, ja sain hoobilt sõimata. Et ma teda läbi ei lase. Just nagu oleks talle näkku kirjutatud, millisest uksest ta väljuda tahab ja kuhu ma tema arvates astuma pean.

*

Keskturu peatus. Seitsmekümnendates mammi, mustad übermoodsad päikeseprillid peas. Astub ukse juurde, et väljuda, ja hüüatab: “Milline huvitav auto! Kas te teate mis auto see on?!” Tema kõrval seisnud naisterahvas ei teadnud, kehitas vaid õlgu. Veider, et läbi nende prillide üldse midagi paistis, huvitavatest autodest rääkimata.

*

Bussijaama peatus. Vahekäigus jookseb kontsade klõbinal üks viiekümnendates naine, haarab korvist “Linnalehe” ja jookseb tagasi. Hetkeks meie pilgud kohtuvad, tal on kuidagi süüdlaslik ja vabandav ilme. Peast käib läbi mõte, et k-erakonna propaganda tekitab sõltuvust, umbes nagu alkohol. Ja nagu alkoholismigi puhul, sõltuvuse tunnistamine on häbiasi, sõltlasi stigmatiseeritakse. Või siis eeldavad sõltlased, et peab olema häbi.

Inimesed trammis

Apokalüptilised ratsanikud ja ravimitööstus

Üks osa Obama tervisekindlustuse ümbertegemise plaanist on hakata kokku hoidma mitte eriti hästi töötavate ravimite arvelt. Nii on stimuleerimisseaduses ette nähtud 1.1 miljardit taala võrdlusuuringute tegemiseks, et mis ravikuurid töötavad ja millised mitte. Otse muidugi on see tagajalgadele ajanud ravimitööstuse, kes näeb taolistes uuringute taga vaat et kommunismitonti luuramas.

Ei, noh, mina saaks ka tigedaks, kui valitsus niimoodi kliendibaasi kallale läheb 😉

Via Paul Krugman.

Apokalüptilised ratsanikud ja ravimitööstus