Year Zero

Mõned Nailboard Magazine‘is ilmunud Trent Reznoriga tehtud intervjuust ajendatud mõtted…

*

Ma ei ole siiani suutnud otsustada, kas NIN‘i uus album mulle meeldib või mitte. (Nagu ma ei ole ka suutnud otsustada, kas Trent Reznori uus lihaseline ja agressiivne immits mulle meeldib.) Olen seda plaati kuulanud ja kuulanud ja … ei tea.

Muusikaliselt asetub see minu jaoks EP’de “Broken” ja “Fixed” ning laulu “Perfect Drug” (aga mitte selle remikside plaadi ) naabrusesse. YZ tundub olevat huvitavam ja eksperimenteerivam kui “With Teeth”, mille nimilugu mulle närvidele käib. Samas on YZ peal asju, mida peab spetsiaalselt kuulama, midagi taustaks teheks kipub tähelepanu hajuma, nii et olen ikka ja jälle avastanud end mõtlemas mingeid hoopis muid mõtteid…

Ja siis see poliitiline teema. Eks need uue ilmakorra koostisosad ja protsessid ole ka Eestis täiesti olemas, võtame kasvõi hiljutise ja praegugi käiva rahvuslik-konservatiivse puhangu. Teisalt olen veidi skeptiline, kas YZ sõnum ikka õigete inimesteni jõuab ja nad järele mõtlema paneb, pole eriti sedasorti muusika. Need kes mõtlema peaks ja võiks, pole eriti sedasorti publik kes oleks nõus NINi ja Trent Reznorit (ära) kuulama. Ja eks Reznori talendi austajad ole tema vaadetega niigi kursis…

*

Uus immits… Näib, et peale sõltuvusravi on Reznoril osa ainesest justnagu kaduma läinud. Kui poliitiline teema laseb tal ka tulevikus head ja kuulatavat muusikat luua, siis on see ju väga tore. Aga ikkagi… Kui võrrelda näiteks laulu “Hurt” esitust “Beside You in Time’i” ja Fragility Touri DVD peal, siis Fragility Touri oma on minu arust teistsuguse emotsionaalse laenguga ning jääb hoopis enam painama. Mis teha, “The Downward Spiral’i” aegne NIN ja Trent Reznor tunduvad mulle siiski olulisemad kui praegune, YZ oma.

Year Zero