Ja päästa meid ära Michael Jacksoni käest…

Kogu maailma lapsed hingavad kergendatult — tuntud pedofiil onu Michael on meie hulgast lahkunud, loodetavasti lõplikult. Kuigi olgem ausad, on ka vastupidiseid kõlakaid.

Olen täna Jacksoni teemalist hüsteeriat jõuliselt eiranud, sellest hoolimata pääsesid mõned artiklid spämmifiltrist läbi. Kõigepealt ajas Jacksoni surm juhtme kokku internetil.  Siis avasin üle pika aja Guardiani feedi, kus esimesena vaatas vastu Hadley Freemani lugu sellest, kuidas Jacksoni surm ei ole samasugune harras moment, kui oli seda Diana surm.

PS. Kõik onu Michaeli surma üle halajad peaks panema kohustuslikus korras (üle) vaatama Martin Bashiri dokumentaalfilmi, kus kallis kadunuke räägib sellest, kuidas ta jagas voodit 12 aastase vähihaige Gavin Arvizoga.

PPS. Kohustuslik jutjuubi video asemel sobib hästi laul nimega “Bag of Weed” Family Guy 7. hooajast, kus on onu Michaeli otsesõnu mainitud. Aga noh, sellest laulust olen juba jõudnud kirjutada…

Edit: Ezra Klein, arvab, et ainus mis jääb on muuska. Oh oidku selle eest…

Veel üks edit: Iraani ajatolla Mis-ta-nimi-nüüd-oligi ja Mark Sanford ilmselt tänavad Michaeli kuna tema surma töttu jääbi nii see kui ka too olulise meediakajastuseta

Ja veel üks edit: Popikuningas ja sotsiaaldemokraatia.

Ja päästa meid ära Michael Jacksoni käest…

Maret Merisaar, töörahva vaenlane

Pilt pärit friigikogu veebistTänasest töölepingu seaduse vastuvõtmisest kirjutab EPL niimoodi:

Lisaks viimse kui üheni saalis viibinud vähemuskoalitsiooni poliitikutele andis oma hääle töölepinguseaduse vastu võtmise poolt ka roheliste fraktsiooni kuuluv Maret Merisaar.

No mis ma oskan õelda, rohelised on poliitilise süütuse kaotamisega kuidagi väga hoogu läinud. Huvitav, kas proua Merisaar viskus ise laskeavale või oli see partei raudne tahe, mis ta sinna ajas?

Tegelikult ei imestaks üldse, kui enne valimisi käbipartei ja rohelised avastavad, et neil on ikkagi väga palju ühist (käbid?) ja Strandberg saab loa oma leivakoti oravate riiulinurgale toetada.

Pilt on muidu võetud friigikogu veebist.

Maret Merisaar, töörahva vaenlane

Villu Reiljan rahandusministriks

Kummaliselt kulgev “valitsuskriis” jätkub sama kummaliselt. Epl’i teatel kutsunud Ansips Rahvaliidu poliitbroileri koos Mart-poisiga homme hommikul kella kümneks kohvile. Hakka või uurima, mis kell Villu ja Esteri teemaline kohtuotsus teatavaks tehakse… Või on äkki Ansipsil siseringi infot, et see kohtuotsus koalitsiooni paikamise plaane ei mõjuta? Mine tea…

Misiganes tulemus ka ei oleks, Villul on kahtlemata poliitilist kogemust ja innovatiivset mõtlemist, mida oleks patt jätta keerulistes oludes ära kasutamata. Kuna keskkonnaministrina on ta juba mehetegusid teinud, siis on kindlasti talle vaja uusi väljakutseid. Ja mis sobiks selleks paremini, kui mitte rahandusministri ametikoht?! Vaevalt, et Sõerdist selles osas parteigenossele konkurenti on, küll ta ajaloolisest paratamatusest aru saab. No ja see on juba üsna vähetähtis detail, kas ministrikoha võtab Villu, või mõni ta poliitbroileritest.

Tegelikult päris põnev loterii: mõistetakse — ei mõisteta, tuleb — ei tule… Või kas Mart-poisi Ansipsi diskrediteerimise projekt jõuab tõesti järgmise iteratsioonini?

Villu Reiljan rahandusministriks

Taevas Toompea kohal on jätkuvalt pilvitu

Ja puhub soe kevadine briis. Kuidas muidu seletada mäe otsast alla valguvaid optimismilaineid? Näiteks EPL kirjutab täna järgmist:

Peaminister Andrus Ansip avaldas täna Eesti Päevalehele veendumust, et Swedbanki ja SEB klientide rahad on kindlates kätes.

“Me võime Rootsi pangandussüsteemi usaldada ja meie pankade pärast muretseda põhjust ei ole,” lausus ta.

Tõepoolest. Mis saab aga siis, kui mõni puude raiumisel tekkivatest laastudest peaks meid tabama? Võtame näiteks sellise stsenaariumi. Investorite usaldus Swedbanki vastu kaob lõplikult ja hoiustajad hakkavad raha pangast välja viima. Reservid vähenevad ja mingi hetk ilmub ühe teatud Swedbanki tütarfirma kontorite uksele silt: “Täna laenu ei saa.” No kohe üldse ei saa, sest raha laenamiseks lihtsalt ei ole ja niipea ei tule ka. Kui palju see meie heaolu mõjutab?

Või siis selline võimalus: Swedbanki üks teatud tütarfirma ostab ära emapanga halvad investeeringud. Peale mida tehakse tütarfirma hädamüük mingile Rootsiga mitteseotud ettevõttele. (Pole viitsinud uurida, kas selline emafirma varade kantimine ka juriidiliselt võimalik on.) Rootsi maksumaksja hingab kergendatult. Aga meie?

Või mis saab siis, kui mõni meie eksporditurgudest ära kukub. Ei, mitte Venemaa, mingi muu, läänepoolsem. Mis saab siis?

Võiks ju eeldada, et meil on riigitüüri juures keegi, kes on kodutöö ära teinud ja oskab vastata. Aga võta näpust:

Valitsus Eesti pankade võimaliku kokkukukkumise puhuks omapoolset tegevuskava koostanud pole ning peaministri meelest ei saagi sellist plaani teha.

“Ei ole olemas stsenaariumi a, b, c, või d. Iga kriis on unikaalne ning lahendused, kui

selline kriis peaks tekkima, on samuti unikaalsed,” ütles Ansip.

Valitsus aitab seda, kes ennast ise aitab, või kuidas see Mart-poisil oligi. Kes aga aitab valitsust, kes enda aitamise (planeerimise) asemel eelistab puusalt tulistamist?

PS. See kõik on juba olnud. Sama jaburaid optimismilaineid tulvas Toompealt allalinna ka siis, kui tekkisid esimesed alalaekumised riigieelarvesse. Eks me tea küll, mis oli tulemuseks. Tahaks loota, et sedapuhku läheb tõesti paremini.

Taevas Toompea kohal on jätkuvalt pilvitu

Freak show?

Juba teist päeva käib blogtrees sõda, teadagi mille üle. Kirge ja elaani on rohkem kui rubla eest, mõtet sellevõrra jälle vähem. Täiesti hämmastav, kuidas omastarust arukatel ja normaalsetel inimestel katus ära sõidab. Las kivi viskab ikka see, kes ise patust puutumata. Ja las vooruse verstaposti või -samba püstitab ikkagi see, kellel… seisab?

Freak show?

Titaanide heitlus: Linnavalitsus vs Viinakurat

Järjekordse lahingu on Edgaro targal juhtimisel võitnud linnavalitsus. Lapsevanemad võivad nüüd õndsalt ohata ja öösiti rahus magada: patu paik ja lodevuse kants nimega Kristiine Prisma jäi ilma võimest noorsugu alkoga libedale teele meelitada.

Ehkki sõda Viinakuradiga on juba ammu enne selle alustamist kaotatud, annaks ehk maha pidada veel mõne võiduka lahingu. Mida järgmiseks? Alkot müüvate poodide arvu võiks radikaalselt vähendada, nii et igas linnaosas oleks ainult üks selline pood (mis kuuluks soovitavalt mõnele ustavale ja kindlale parteisõdurile). Samuti võiks vähendada müüdava alko nomenklatuuri, üks sort õlut, veini, viina ja mingit kleepekat ka – jätkub neile joodikutele küll. Piiratud eelarvega kodanike jaoks ehk ka väike odekolonn.

Ja muidugi on väga oluline piirata veelgi alko müümise aega. Näiteks lubada alkot müüa ainult päeval kella kümnest kaheni, mil enamus inimesi on tööl. Lisaks võiks munitsipaalpolitsei panna viinapoes ostlevate inimeste käest küsima, et miks nad on poes, mitte ei tee tööd.

Ühesõnaga, võimalusi linnakodanike elu huvitavaks teha on veelgi. Ootame huviga, mida linnavalitsus Edgaro targal ja läbinägeval suunamisel järgmisena välja tuleb… või siiski parem mitte.

Titaanide heitlus: Linnavalitsus vs Viinakurat