Neoontuled

Sellal kui ma eile õhtu teed jõin, Kraftwerki kuulasin ja Sapkowskit lugesin, olla Moskvas toimunud järjekordne Eurovisioon. Mingi hetk kilkas R., et “hea friikshow venelastel, mingi fukin tsirkus on evrovisionil”, ei viitsinud isegi küsida, et kas on midagi sellist nagu alati, või on venelased täiendava innovatsiooniga maha saanud…

Aga Sapkowski “Blood of Elves” on täiesti loetav, parematel hetkedel meenutab Cooki Musta kompanii lugusid. Tegelikult on see kõva kompliment, tavaliselt käivad mulle haldjad ja pägalikud tõsiselt närvidele 🙂

Lõppu väike muusikatervitus Eurovisioonisõpradele, Kraftwerki “Neoontuled”. “Das Model” oleks tänavust võitjat arvestades ehk liiga otseütlev 😉

Neoontuled

Stephen M. Younger, “The Bomb. A New History”

Mike, Eniwetok'i atoll. Pilt atomicarchive.com'ist

Younger tegeles nooruses tuumarelvade alase R&D’ga (loe: disainis tuumarelvi), hiljem on ta olnud poliitilist laadi ametikohtadel. Tema vastilmunud raamat The Bomb. A New History käsitleb lühidalt tuumarelvade ajalugu ja nendega seotud sõjaliste ning poliitiliste doktriinide kujunemist. Olles tehniliste detailide ja ajaloo osas üsna napp, (võrreldes näiteks ühe teise vastse üllitise, Reedi ja Stillmani The Nuclear Express‘iga), on seda suurem rõhk poliitikal ja tuumasõja planeerimisel.

Kuna viimasel ajal on Eestis selle teema kohta veidi elavamat huvi tuntud (vt näiteks seda hüsteerilisevõitu artikli tõlget 8. mai blogis), siis esitan allpool väikese referaadi Youngeri raamatu tuumasõja strateegia ja selle planeerimise peatükist. Sellest, mida tuumaarsenaliga edaspidi peale hakata ehk kunagi hiljem…

Vastastikku tagatud häving

Sõjalistest doktriinidest on vastastikku tagatud häving [mutually assured destruction]  üks esmapilgul veidramaid ja  irratsionaalsemaid. Miks peaks keegi välja pakkuma strateegia, mille puhul mõlemad pooled kaotavad? Hoolimata kõigist oma häirivatest ja ebaloogilistest detailidest, hõlmas MAD’i väljatöötamine 20. salandi olulisemaid strateegilisi mõtlejaid. See peegeldab ebakindlaid aegu mil tehti otsuseid, tuumarelva uudsust ja lihtsalt võimetust tulla välja millegi paremaga.

MADi juured ulatuvad Teise Maailmasõja ajal kasutatud massiivsete õhurünnakuteni. Kuna tuumarelva kasutamiseks puudus väljakujunenud reeglistik, asetati see olemasolevasse massiliste õhurünnakute konteksti. Paljude jaoks oli tuumarelv lihtsalt veel üks relv arsenalis.

Harry Truman ja kvalitatiivne hüpe

Harry Truman arvas teisiti, pidades tuumarelva kvalitatiivseks hüppeks relvastuses: enne selle leiutamist olid sõjad tihedad kuid üleelatavad, peale seda võis konflikt hävitada terve tsivilisatsiooni. Samuti peeti tuumarelva levikut ainsaks ohuks Ühendriikide sõjalisele ülemvõimule.
Ameerikaliku unistuse tegi katki N. Liidu esimene tuumakatsetus 1949. aastal. Nähes N. Liidus kõige tõenäolisemat vastast, hakkas kindral Curtis LeMay koos oma inimestega välja töötama plaane tuumasõja pidamiseks. Need sisaldasid rünnakuid sõjatööstusele, transpordivõrgustikule ja sellega seotud riiklikule infrastruktuurile. See oli Jaapani ja Saksamaa vastu kasutatud lähenemise otsene jätk. Identifitseeriti üle 200 olulise sihtmärgi, sealhulgas enamus N. Liidu suuremaid linnu.

Samuti tekkis surve kasutada tuumarelvi konventsionaalsetes sõdades. Kui Põhja-Korea marssis 25. juunil 1950 lõunasse, kartis Pentagon, et juhul kui ülekaalukaid jõude ei saada kontrolli alla, siis võidakse poolsaar kaotada. Pentagoni kindralid argumenteerisid tuumarelva kasutamise kasuks, loomaks vastukaalu Hiina massilistele rünnakutele. Lähem analüüs aga tõi välja, et Koreas on vähe sihtmärke, mida ei ole võimalik tavarelvastusega hävitada. Lisaks märkasid helgemad pead, et tuumarelva kasutamine Nõukogude või Hiina baaside vastu võib kaasa tuua globaalse sõja, milleks Ühendriigid ei olnud valmis.

Korea sõda oli esimene näide pidevast dilemmast tuumastrateegias: tuumarelvade kasutamise risk võib hõlpsasti üles kaaluda nende sõjalise kasu. Need ei ole praktilised sõjapidamise instrumendid, nagu näiteks sõjalaevad või tankid. Nende kasutamine võib kaasa tuua konflikti eskaleerumise, mis on märksa hävitavam kui konflikt, mida plaaniti lahendada.

Sellest hoolimata jätkas LeMay koos teiste pistrikega N. Liidu vastu antava ennetava löögi,  see tähendab preventiivse sõja propageerimist, mis lahendaks lõplikult tuuma-alase vastasseisu. Truman oli ennetava lõõgi vastu, sellest hoolimata autoriseeris ta N. Liidu vastase tuumasõja alaste plaanide koostamise. Plaanide osaks oli muutus tuumarelvade kasutamises strateegilises konfliktis. Eelnevalt olid põhisihtmärkideks sõjaväeosad ja sõjatööstus, nüüd töötati välja “vastujõu” [counterforce] strateegia, mille prioriteet oli vastase Ühendriikide vastu mõeldud tuumarelvade hävitamine. Eesmärk ei olnud enam N. Liidu hävitamine, vaid selle takistamine Ühendriike hävitamast.

Eisenhower ja tasakaalustav faktor

Dwight Eisenhoweri võimuletulek 1953 aastal tõi kaasa uue tuumarelva kasutamise reeglite ümbervaatamise. Ta nägi tuumarelvades tasakaalustavat faktorit massiivse Nõukogude vägede koondumise vastu Saksamaa piiril. Ühendriigid ei suutnud endale lubada Nõukogude vägedega sõdur sõduri ja tank tanki vastu konkureerimist; tuumarelv pakkus vastukaalu märksa madalama hinnaga. Raudne eesriie asus oma kohale ja Ameerika planeerijad hakkasid rääkima Nõukogude ekspansionismi ohjamisest ja võib-olla isegi tagasitõrjumisest, mille käigus oleks Ida-Euroopa riigid nõukogude mõjuvõimu alt vabastatud. Tuumarelvade osa N. Liidu poolsete provokatiivsete aktsioonide ärahoidmisel rõhutamiseks töötati välja “tõrjumise” [deterrence] mõiste.  Iga ettevõtmine mis ohustanuks Ühendriike või selle liitlasi toonuks kaasa kohese ja hävitava vastulõõgi.

Eisenhoweri arvates ei tahtnud N. Liit tuumasõda sugugi rohkem, kui USA. Ta oli eriti häiritud sellest, et kui taoline sõda on kord juba alanud, siis on seda pea võimatu kontrollida. Esimene tuumarelva kasutamine viib vältimatult teiseni, teine kolmandani ja seda kuni vastastikuse jõulise termotuumapommitamiseni välja. Vältimaks valeotsuste tegemist lõi ta alati presidendi alluvuses oleva tsentraalse tuumarelvastuse alase planeerimise ja kontrolli.

1955. aastaks olid tuumarelvastuse alase arutelu põhiküsimused kindlalt välja kujunenud:

  • Milline on tuumarelvade osa piiratud ulatusega sõdades ja kuidas vältida eskalatsiooni täielikuks tuumasõjaks?
  • Milline on kaitse (lennukite ja ballistiliste rakettide vastased raketisüsteemid) osa tuumasõja planeerimises?
  • Kuidas saavutada “tõrjumine” ilma tuumasõda provotseerimata vastase ennetava rünnaku esilekutsumise teel?

Tuumarelvade kasutamise reeglistikku hõlmav fundamentaalne pinge on olnud üheltpoolt valmisolek neid hädavajaduse korral kasutada ja samas loota, et nende destruktiivne jõud kunagi vallale ei pääse. Kui õelda, et tuumarelva ei kasutata kunagi, siis muutub see agressiooni eemaletõrjumiseks kasutuks, vastane teab juba ette, et te ei tulista ja käitub sellele vastavalt. Samas võib plaan kasutada tuumarelva muul, kui kõige äärmisemal juhul põhjustada sõja, milles mõlemad pooled kaotavad. Sellised vastuolud on olnud planeerijate jaoks pidev probleem.

Kennedy ja paindlikum strateegia

Eisenhoweri reeglistik tuumarelva kasutamiseks tulevastes konfliktides fokusseerus üksikule massiivsele rünnakule N. Liidu vastu. Kui John Kennedyle peale ametisse asumist riigi tuumasõja pidamise plaane tutvustati, oli ta nende jäikusest ja destruktiivsusest hämmastunud. Kindlasti peab olema midagi paremat kui “kõik või eimidagi” strateegia, mille puhul lastakse käiku kogu arsenal ühes meeleheitlikus katses võita. Kennedyt õõvastas tuumarelvade käikulaskmisele järgnev täielik häving, sealhulgas planeeritud sajad miljonid tsiviilohvreid. Koostöös kaitseministri Robert McNamaraga käidi välja “suurlinnade eiramise” strateegia, mille puhul eelistati suurlinnadele sõjalisi sihtmärke, eriti tuumarakette mis võinuks Ühendriike ähvardada. Mõistes, et uuel ettepanekul oleks mingit väärtust, peavad mõlemad pooled selle omaks võtma, tegi ta N. Liidule ettepaneku alustada arutelu tulevast tuumasõda puudutavate reeglite osas. N. Liit lükkas aga selle reeglistiku tagasi, tugevdades sellega LeMay argumenti, et ainus viis tuumasõja keerukustest jagusaamiseks on massiivne ennetav löök N. Liidu hävitamiseks.

Kennedy lükkas LeMay intriigi tagasi, välja arendati järgmine strateegiline plaan, mis sai tuntuks kui “paindlik vastus” [flexible response]: eelmiste massiivsete pommitamistega võrreldes tuumarelvade märksa piiratum kasutamine. Selle järgi kasutavad Ühendriigid tuumarelva ainult pakilistel sõjalistel eesmärkidel. Uus strateegiline plaan sisaldas reservvägesid, lõpetades sisuliselt kogu arsenali korraga lendulaskmise ühe vastase vastu suunatud rünnaku käigus. Isegi peale”tulevahetust” jäänuks piisavalt relvastust Nõukogude ühiskonna hävitamiseks, seega säilitades tagatud hävitamise komponendi eemalehoidmise juures.

Selle reservi poolt “tagatud” hävituse suurus oli tohutu. McNamara hinnangul hävitanuks Ameerika vasturünnak kolmandiku N. Liidu elanikkonnast ja poole tööstuslikust võimsusest, see olnuks piisavalt tugev tagatis Kremli poolsete
ettevaatamatute sammude vastu. McNamara üritas sellest hirmutavast statistikast lähtudes ohjata kontrollimatut võidurelvastumist väites, et Ühendriikidel on piisavalt relvi paikapandud eesmärkide saavutamiseks. Rohkem relvi ainult rohkemate relvade pärast võib muuta riigi isegi vähem turvaliseks, kuna massiivne arsenal võib panna hirmunud vastase tegema ennetavat rünnakut. Samuti tähendas tuumarelvastuse kasvav hind seda, et ülejäänud oluliste riiklike julgeolekuprogrammidele jäi sellevõrra vähem ressursse.

Schlesinger ja sub-strateegilised võimalused

James Schlesinger, Nixoni administratsiooni kaitseminister, soojendas üles kahtlused, et hoolimata “paindliku vastuse” doktriinist on tumasõja plaanid ikkagi keskendunud Nõukogude tuumarünnakue järgnevale massiivsele vastusele. Ta argumenteeris, et vasturünnaku poolt põhjustatud äärmine kahju põhimõtteliselt “tõrjus” Ühendriike endid tuumarelvade kasutamisest eemale. Ükski Ameerika president ei saadaks kümneid miljoneid inimesi surma, ükskõik milline provokatsioon ka ei oleks. Muutmaks tõrjumist usutavaks, tulnuks presidendile luua sub-strateegilised võimalused. Selliste “väikeste”, sadu relvi hõlmavate võimaluste poolt tekitatav kahju oleks jätkuvalt tõsine, teisalt oleks see siiski väiksem, kui täismõõdulise, tuhandeid või isegi kümneid tuhandeid lõhkepäid hõlmava tuumasõja poolt põhjustatav tsivilisatsiooni ähvardav mõju.

Ballistiliste rakettide kasvav täpsus tõi lisaks kaasa selle, et pigem sõjaväe objekte kui suure asustustihedusega alasid hõlmav “vastujõu”  strateegia muutus jälle kasutatavaks. See viis jällegi sammukese kaugemale pimedast vastastikku tagatud hävingu strateegiast. Schlesingeri valitud sihtmärkide strateegia sisendas N. Liidule, et juhul kui Ühendriigid on sunnitud tuumarelvi kasutama, on see mõõdetud ja kõike muud kui totaalne sõda. Rõhk asetati Ühendriikide jaoks soodsatel tingimustel sõja lõpetamisele ja rohkemate võimaluste loomiseks juhul, kui tuumarelvade kasutamine osutuks vajalikuks.

Sellise lähenemise kriitikud aga väitsid Eisenhoweri jälgedes, et piiratud vastus muudab tuumasõja tegelikult märksa tõenäolisemaks, kuna muudab sõja planeerijate külma arvestuse seisukohast kahju väiksemaks. Jällegi kerkis esile vana vastuolu kasutamise ja vältimise vahel.

Carterist George W.’ni

Jimmy Carter viis fookuse taas “vastasmõju” doktriinile ja juhtis planeerijad Nõukogude tööstuslinnadelt tuumavägedele, see oli täiendav üleminek strateegialt mis oli mõeldud N. Liidu kahjustamiseks strateegiale, mille eesmärk oli N. Liidu sõjaliste eesmärkide saavutamise takistamine. Samuti kuulutas ta välja “ei kasuta esimesena” [no first use] poliitika nende tuumarelvi mitteomavate riikide suhtes, kes lubasid ise tuumarevi mitte arendada. Selle eesmärk oli veenda tuumarelvi mitteomavaid riike, et mitteomamisel on teatud eelised.

Eksnäitleja Ronald Reagan evis jõulisi välispoliitilisis seisukohti. Ta nägi N. Liidus “kurjuse impeeriumit” ja arvas, et turvalisust saab saavutada ainult näidates jõuliselt kogu sõjaväe valmisolekut. Sellest hoolimata ei meeldinud Reaganile mõte tuumarelvadest ja ta otsis uut väljapääsu vastastikuse hävitamise strateegilisest tupikust. Üks osa lahendusest oli ballistiliste rakettide vastane lekkekindel kilp, mis oleks maandanud kogu kasu, mida N. Liit oleks ennetavast lõõgist saanud. Tema “tähesõdade” programm nihutas tuumastrateegia massiivse vasturünnaku juurest ennetava lõõgi vastase kaitse juurde.

Külma sõja lõpp tekitas tuumastrateegidelel uued väljakutsed, millest peamine oli see, et mõlemale poolele jäi massiivne tuumaarsenal, millega polnud suurt midagi peale hakata. Bush-seenior üritas uut maailmakorda ära kasutada ja liikus edasi järjekordse tuumarelvastiku piiramise läbiraakimiste vooruga ja piiras oluliselt Ühendriikide relvastusprogramme ja sõjalist valmisolekut.

Tuumarelvastuse ja selle vähendamise vastu tundis elavat huvi ka Bush-juunior. Üks relvastuse vähendamise põhjustest oli Ühendriikide tavarelvastuse selge üleolek Pärsia lahe sõdades. Rõõm oli aga üürike, kuna Venemaa jõudis järeldusele, et tema tavarelvastuse puudujääke on võimalik ainult taktikalise tuumarelvastuse abil kompenseerida. See tõi kaasa Venemaa poolse laiaulatusliku tuumarelvastuse moderniseerimise programmi.

Stephen M. Younger, “The Bomb. A New History”

Pääsemine majanduskriisist. Süžee

Paul Krugman on sel nädalavahetusel blogind nagu loom. Muuhulgas leidsin temalt sellise lõigu:

The interest rate is up against the zero lower bound; the fiscal stimulus doesn’t look big enough; the TARP has been a disappointment. What to do?

My wife suggests that we might try sacrificing a few bankers — central bankers, investment bankers, whatever — to appease the financial gods.

Lõpetasin just Strossi “Atrocity Archives’i” lugemise ja ohverdamise jutt pani mõtte liikuma. Sellest saaks päris hea Lovecrafti stiilis õudusjutu: Inimkonnas pettunud libertaarsel, et mitte õelda neokonservatiivsel majandusteadlasel saab Friedmani haual talluvatest profaanidest küllalt ja ta otsustab paralleeluniversumist kohale kutsuda kolli, kes tõsiusksed uskmatutest eraldaks ja profaanidel ajud kõrvade kaudu välja imeks. Selleks varustab majandusteadlane end Nekronoomikoni ja mõnede keskpankuritega. Ohverdamise tarbeks, eksole.

Kahjuks pole veel suutnud otsustada, kas loo lõpu peaks lahendama antiiktragöödia stiilis (iseloomuvigade ja uhkuse tõttu leiab hukatuse majandusteadlane, st ajud imetakse välja temal) või hoopis komöödia võtmes (majandusteadlane leiab lunastuse ja ajud imetakse välja Keynesiga vehkijatel).

Või siis teine, juba rohkem Strossi stiilis süžee: heade neokonide võitlus pahade liberaalide vastu, kes on kurja Keynesi vaimu poolt üle võetud. (Possessed, eesti vaste sellele on vist seestunud?) Keynesi vaimu tõi paralleeluniversumist kohale Krugman oma majandusmudeleid arvutades

Pääsemine majanduskriisist. Süžee

Teised sünkroonsed sündmused

Ühe teatud riigiameti  kunagine peadirektori asetäitja rääkis aeg-ajalt sellist lugu. Kui tal on päevakavas kohtumine Maksumaksjate liidu esindajatega, siis hommikul enne kodust väljumist paneb ta esikusse kapinurgale pitsi ja valab selle konjakit täis. Nii et kui ta õhtul sisse astub, siis esimese asjana saab ta teha klõmaki! Olla aidanud päris hästi.

See lugu tuli uuesti meelde paar päeva tagasi, kui sattusin ühe teatud juhtgrupi koosolekule. Pärast koosoleku lõppu oli küll selline tunne, et võtaks mõne konjaki… Aga noh, see on osa ärist. 😉

Õhtul avastasin, et asendustegevuseks kõlbab ka Mati Undi lugemine. Tegin eelmine nädalavahetus vanemate juures inventuuri, selle tulemusena õnnestus leida “Doonori meelespea” ning “Räägivad ja vaikivad”. Kuhu ülejäänud Unt kolimise käigus sattus, ei oska esimese hooga seletadagi… Järgmine kord peaks ka vanaema juures väikese revisjoni korraldama. Mis kohe üldse hinge ei mahu on see, et kuhugi on kadunud ka “Öös on asju”. “Doonori meelespea” on, aga seda ei ole! Täiesti hoomamatu…

Aga jah, “Doonori meelespea”. Loetav, aga mitte väga hea. Võib-olla osalt nende tekstide tõttu, mille põhjal on see konstrueeritud. Samas, ega mulle ka Stokeri “Dracula” eriti ei meeldinud, Koidulast rääkimata. Nii et äkki on probleem hoopis teemas? Lõpust on veel mõned leheküljed lugemata, nii et lõpp-likku hinnangut veel ei anna. Las kasvab ja küpseb veel…

PS. Peale juhtgrupi koosolekut istusin sööklas katki oma deebetkaardi. Pikkupidi ja nii edukalt, et ka kiip sai pisut kannatada. Nii et nüüd olen mõnda aega cash free ja mitte eriti solvent. Vaat sedapsi.

Teised sünkroonsed sündmused

Sügisballiga jõuluõõva vastu

Peale Tallinna kolimist elasin üsna mitu aastat Lasnamäel, Läänemere tee ääres. Iseenesest on see huvitav koht: ühel pool on tüüpiline magala, kõrged hallid majad, madalad kidurad puud nende vahel, tühermaa mõne üksiku augu ja põõsaga. Kohustuslikud tänaval suitsetavad lapsed, odava õlle ja kriminaalse klientuuriga keldribaarid, putkast odekat ostvad parmud.  Ja majade ees seisvad miljoniautod. Päris alguses ei olnud kinnisvara hinnad veel kõrgustesse roninud ja kontrast odavate korterite ning elanike kallite autode vahel oli eriti ilmne.

Teisalt on sealsamas, praktiliselt üle tee Pirita-Kose, oma väikekodanlike häärberite ja nende väikekodanlike asukatega. Tänu järsakule ei olnud klassiviha väljendamine teab mis keeruline, piisas kui servalt alla soristada.

ETV’st “Sügisballi” vaadates tuli see kõik uuesti meelde, lisaks veel nii Lasnamäelik tühjus- ja üksildustunne. Been there, done that. Ega täna filmi meenutades muud eriti ei meenugi, kui tühjus ja üksildus.  Pluss mõned koomilised stseenid, mille puhul just nagu ei teagi, kas peaks naerma või nutma. “Igas sellises karbis elab inimene, kes tahab õnnelik olla.” Või kuidas see nüüd oligi…

***

Teisele ringile on läinud ka “Sügisballi” retseptsioon. Kes võrdleb Õunpuud Ang Lee’ga, kuna too olla “absoluutne tipp” (sic!). Kes märkab tühjust, kes filmi tsitaatsust. Ning jätkuvalt on meie kulturnikutel teema Pessoaga. Mingi lapsepõlvekompleks millest kuidagi üle ei saada ja mida seepärast pühaks peetakse?

Tegelikult peaks vanematekodust Undi raamatu üles otsima ja üle lugema. Et kas tõesti on filmi tegijad suutnud meie kirjandusklassiku kultusteose ära pilastada…

Sügisballiga jõuluõõva vastu

Need vaesed, vaesed mehed

Lugesin äsja postitust teemal miks mehed ei taha alamakstud või alapriviligeeritud ametikohtadel töötada, ja kohe meenus tõsiasi, et vaeseid mehi diskrimineerib ka emake loodus. Milles siis asi? Järgnev on referaat John Medina raamatust “Brain Rules“.

Üks kõige huvitavamaid fakte Y kromosoomi kohta on see, et meessoost isendi tegemiseks ei ole vaja kogu kromosoomi. Mehe arenguprogrammi käivitamiseks on vaja ainult üht selle kromosoomi keskosas olevat geeni SRY. Kui meessoost embryos hävitada SRY, on tulemuseks naine. Või kui lisada naissoost embrüosse SRY, on tulemuseks meessoost isend. Meesšovinistidele, kelle arvates on meestele looduse poolt ette määratud planeedil domineerima, võib tulla üsna šokeerivana teadlaste poolt avastatud tõsiasi, et imetajate embrüode jaoks on põhiline vaikeväärtus saada naissoost isendiks.

X ja Y kromosoomi vahel valitseb äärmine ebavõrdsus. X kromosoom teeb enamuse evolutsioonilisest tööst, samas kui Y kromosoom kaotab vaikselt geene, umbes viis tükki iga miljoni aasta jooksul. Sisuliselt teeb Y kromosoom vaikset enesetappu, praeguseks on sellesse jäänud vähem kui 100 geeni. Samas kui X koosneb umbes 1500 geenist, millest kõik on embrüo arengus olulised. Need ei näita hävimise märke.

Kuna meessoost isenditel on ainult üks X kromosoom, siis vajavad nad sellest kõiki geene. Samas kui naissoost isenditel on geene topelt. See probleem laheneb sel moel, et rakkudes lõlitatakse üks kromosoom välja. Välja lülitatav kromosoom valitakse juhuslikult, vähemalt ei ole uuringud siiani mingit seaduspära selles tuvastanud. Mehed saavad oma X kromosoomi emalt, naised on selles osas geneetiliselt märksa keerulisemalt ehitatud.

Praeguseks on paljude X kromosoomis paikneva 1500 geeni funktsioon teada. Paljud neist geenidest mõjutavad aju funktsioone, paljud neist mõjutavad seda, kuidas me mõtleme.

Kui geeni tasemelt rakkude tasemele liikuda, siis erinevusi on ka siin. Näiteks amygdalae, mis kontrollib nii emotsioonide tekitamist kui ka võimet neid mäletada, on vastupidi populaarsele rahvatarkusele suurem hoopis meestel. Kuigi imetajate puhul on suurem reeglina ka parem, on see kognitiivsete võimete puhul õnneks siiski vaieldav 😉

Kui nüüd kognitiivsete võimete juurde minna, siis kogu rahvastiku lõikes on vaimne alaareng tavalisem meestel. See võib tuleneda sellest, et meestel ei ole X kromosoomist tagavarakoopiat, kui see juhtub viga saama, tuleb mehel tagajärgedega edasi elada. Kui X kromosoom saab viga naisel, siis võib tulemust tihtipeale ignoreerida. Sellised mutatsioonid on tegelikult siiani kõige levinum tõendusmaterjal X kromosoomi osast aju funktsioonides ja käitumises.

Psühhiaatrilised häired korreleeruvad patsientide sooga. Näiteks on meeste puhul skisofreenia tugevam, kui naiste puhul. Depressiooni puhul on suhe 2:1 naiste “kasuks”, see vahe kujuneb populatsioonis välja kohe peale puberteedi lõppu ja jääb selliseks järgmised 50 aastat. Meeste puhul esineb rohkem antisotsiaalset käitumist, naistel on rohkem paanikahäireid. Enamus alkohoolikuid ja narkomaane on mehed. Enamus anorektikuid on naised.

Ühesõnaga, vaeseid mehi ei diskrimineeri mitte ainult naised, kes ei lase neid alamakstud või “pehmetel” elualadel tööd leida…

Need vaesed, vaesed mehed

Emotsionaalse laenguga lood

Et inimesi esinemise käigus endaga kaasa haarata, on hea rääkida mõni lugu. Kui see lugu räägib lastest või mõnest usulisest seigast, saab korraga maha lõõdud kaks kärbest. Nimelt on laste või usuga seotud teemad enamasti sedavõrd tugeva emotsionaalse laenguga, et ratsionaalne osa inimesest lülitub välja. No ja peale seda saab auditooriumile müüa juba mida iganes. Kašpirovskit mäletate?

Sama kehtib ka kirjutatud teksti puhul. Loen praegu John Medina raamatut “Brain Rules“. Peatükk “Attention” algab tal nii:

It was about 3 o’clock in the morning when I suddenly was startled into conciousness by the presence of a small spotlight sweeping across the walls of our living room. In the moonlight, I could see the 6-foot frame of a young man in a trenchcoat, clutching a flashlight and examing the contents of our house. His other hand held something metallic, glinting in the silvery light. As my sleepy brain was immediately and violently aroused, it stuck me that my home was about to be robbed by someone younger than me, bigger than me, and in possession of a firearm. Heart pounding, knees shaking, I crept to the phone, quickly called the police, turned on the lights, went to stand guard outside my children’s room, and prayed.

Selles loos on olemas peaaegu kõik: tugev emotsionaalne laeng, lapsed ja usk. Miks see lugu mulle aga tegelikult silma hakkas, oli härra Medina käitumise irratsionaalsus. Selle asemel, et a) lastega koos jalga lasta või b) otsida endale mõni käepärane relv (sõrgkang, tool, suuremat sorti pudel, vmt) — härra Medina hoopis palvetab. Rääkimata juba teatavast vastuolust enne ja pärast seda lugu välja käidava kõvakoore-darvinismiga.

Õnneks rehabiliteerib Medina end peatüki teises osas natuke, rääkides miks ta just sellise looga peatükki alustas. Minu puhul see nipp peaaegu et töötas — lugu tekitas huvi, kuigi see huvi ei olnud (ja ei ole siiani) üldsegi mitte heatahtlik. Pigem suunas see lugu tähelepanu sellele, kuidas Medina on oma teksti konstrueerinud, mitte aga tema sõnumile. Nii et vaadake ette: retooriliste nippidega ei maksa minna liiale 🙂

*

Kuigi ma ei kuulu otseselt Medina raamatu sihtgruppi, tundub Brain Rules piisavalt hea, et sellest veel mõned korrad juttu teha. Kas või kuubikukultuse kontekstis — DeMarco, Lister ja Dilbert on saanud Medina näol endale tõsise võitluskaaslase.

Emotsionaalse laenguga lood