Abram Tertz, “Jalutuskäigud Puškiniga”, 2. osa

Esimene katkend.

[…]

Puškin oli tühiasjade osas helde. Poeetilise tühisuse žanr veetles teda juba varajasest lapsepõlvest alates. Õppides teema lõdvendamist ja hetkelist lahendamist välistas ta puhtalt kahtlustused tõsistes kavatsustes, süvenemises ja püsivuses. Nii nagu eluski säilitas Puškin kirjanduses armukadedalt loodri, tuulepea ja ludri(?) maine, kellele on loomepiinad tundmata.

        Не думай, цензор мой угрюмый,
        Что я беснуюсь по ночам,
        Объятый стихотворной думой,
        Что ленью жертвую стихам...

Mõtlevad sellest hoolimata. Hilisemad biograafid seletavad suurte ülemuste tempudele läbi sõrmede vaatama harjunud politseinuhkide viisaka muigega lugejatele, et otse loomulikult ei olnud Puškin säärane looder, nagu teda selleks millegipärast peetakse. On leidunud pealekaebajaid, kes piilusid prao vahelt, sellal kui Puškin käsikirjade kallal pikalt ähkis.

tertz22
Kui Sinjavski pidas 1979 aastal New Yorgis Columbia ülikoolis loenguid, toimus samas akende all Abram Tertzi vastane pikett. Pildil üks piketeeriv kirjandushuviline.

Meid need kuulujutud ei huvita. Meisse ei puutu tõendid — olgu need siis tõesed või õpetatud pedandi väljamõeldis — mis asetsevad väljaspool poeedi loodud tõde, seda enam, mille vastukäivate versioonide juurde jäädes suutis ta meile kinkida terve universumi. Kui Puškin (oletame!) ainult teeskles looderdamist, siis tähendab, et seda oli vaja keele lahtisidumiseks, see oli abiks saatuse süžeelisel motiveerimisel ja ilma selleta ei oleks suutnud ta midagi head kirjutada. Ei, mitte ainult eduka kunstniku koketeerimine ei tõuganud teda põhimõttelisele laisklemisele, vaid tööalane vajadus ja iga tunniga tugevnem arusaam oma kohast ja saatusest. Ta ei mänginud, vaid elas naljatades ja mängides, ja kui ta oli mänguga liiga kaugele minnes surnud, siis räägitakse, et Baratõnski koos teiste komissaridega klaarides kadunukese pabereid, mille hulgas vedeles muuhulgas näiteks “Vaskratsanik”, hüüatas: “Suudad sa ette kujutada, mis mind nende poeemide juures kõige rohkem hämmastab? Mõtete üleküllus! Puškin on mõtleja! Kas võinuks seda oodata!” (Tsiteerin I. S. Turgenjevi  Moskvas asuva Puškini ausamba avamise kõne järgi.)

Kaasaegsed lugejad, kellele on juba lapsepõlves õpetatud, et Puškin on mõtleja (kuigi ausalt õeldes, mis mõtleja ta ka on!) muidugi imestavad Baratõnski üle, kes ei märganud ilmselgeid sügavusi. Ärme parem murrame pead sügavuste üle, vaid parem imestame koos sisenduse jõu üle, mida Puškin muretu nooruki rollis kuni surmani ilmutas. […]

Loomulikult ei saanud see tuulepäisus olla ilma naisteta. Tõenäoliselt mitte kellegil teisel ei teinud stiili formeerimisel, värsside keerutamisel õrnem sugu samapalju tööd, kui Puškinil. Kaunitaridele pühendatud tühiasjad leidsid nende õrnuses oma õigustuse, nende hind kerkis, täitudes meeldiva ja tululise tsirkuleerimise aurudega. Noor poeet muutus seelikuküti ampluaas professionaaliks. Daami juures oli ta justkui ametipostil.

Samal ajal sai muretu, sundimatu kõne oma õigustuse: kes jääb tõsiseks preilnatega, ainuüksi kelle hääl kallutab naerma ja kõikide jäsemetega vibreerima? Ülistuse objekt ise eeldas kergemeelsust ja sisendas poeesiale liigutuste sügavikust. Naistega suheldes harjutas poeesia kurameerimise kunsti ja keelatud teemade ning varjatud asjade puudutamist mõõda pinda libisedes säärase sundimatu graatsiaga, et justkui ei olekski midagi, meie daam aga muudkui võpatab ja haarab külje järele, just kui oleks teda rünnanud kõdistaja ja puudutab võdistades lehvikuga sindrinaha sulgi. […]

Peenetel erootilistel jalakestel jooksis Puškin suurde poeesiasse ja tekitas paanka. Tema jaoks oli erootika kool — esmajärjekorras pöörlemise kool, erootikale oleme me lõppeks võlgu “Onegini” stroofi paindlikuse ja teised numbrid, mille kohta ei ole ilma keksimiseta õeldud:

        Порой я стих повертываю круто,
        Всё ж видно, не впервой я им верчу.

Oskus luuletusi keerutada tekkis erakordset manööverdamist nõudvates olukordades, nagu näiteks midagi sellist, kuhu sattus don Juan, kes hakkas kurameerima korraga kahe paralleelse tüdrukuga. Tahad või ei taha, aga sellises olukorras tuleb pöörelda.

Või siis heidab Puškin õhku fraasi, mille otsustavus ajab teid segadusse: “Отечество почти я ненавидел”(?!). Ärge heituge, järgneb — hopp!! — ja Isamaa au on taastatud:

        Отечество почти я ненавидел —
        Но я вчера Голицыну увидел
        И примирен с отечеством моим.

Ja maestro kummardab naeratades.

***

Järgmises osas in spe: esimene lendur vene kirjanduses ja Puškin kui vampiir.

Abram Tertz, “Jalutuskäigud Puškiniga”, 2. osa

Abram Tertz, “Jalutuskäigud Puškiniga”

Vähe on raamatuid, mis on suutnud oma autori eluajal mitu korda skandaali tekitada. Abram Tertzi (kodanikunimega Andrei Sinjavski) “Jalutuskäikudel Puškiniga” see õnnestus.

Aastal 1975 Londonis ilmunud esmatrükk tekitas laiades emigrantlikes rahvahulkades vahkviha ja ärritust. Kes tõestas, et Sinjavski vihkab kõike venelikku ja seetõttu mõnitab suurtest poeetidest suurimat. Kes tõestas, et Sinjavski on KGB agent, kes on saadetud läände ülesandega hävitada vene kultuur. Esimese laine literaat Roman Gulj pani ühe oma artikli pealkirjaks “Mõlaka jalutuskäigud Puškiniga” (“Прогулки хама с Пушкиным”).

Kui Sinjavski pidas 1979 aastal New Yorgis Columbia ülikoolis loenguid, toimus samas akende all Abram Tertzi vastane pikett. Muuhulgas olid ka sellised loosungid: “Häbi ja teotus, seltsimees Abram” ja “Teine Dantes”.

Teine skandaal “Jalutuskäikude” ümber puhkes N. Liidus 1989 aastal, mil ajakirjas “Oktjabr” ilmusid sellest katkendid. Jällegi olid laiad rahvahulkad raevus, elanuks Sinjavski endise N. Liidu piirides, siis mine tea, mida tigedad kirjandushuvilised oleks ette võtnud… Skandaalile andis hoogu ka see, et mõned kuud hiljem ilmus samas ajakirjas Vassili Grossmani “Kõik voolab” (eesti keeles “Loomingu raamatukogu” 1990, 16-18). Peale seda hakkasid “erariietes kirjandusuurijad” avalikult rääkima russofoobiast…

Hoolimata oma skandaalsusest ja kirjutamise ajast (1966 – 68 Dubrovlag) on “Jalutuskäigud Puškiniga” Tertzi üks helgemaid teoseid ja mõjub pigem hümnina puhtale kunstile, kui katse tappa vene rahvusmüüt. Või… parem otsustage ise. Järgnev on tõlgitud raamatu päris algusest.

[…]

Kergus on esimene asi, mille me tema teostest kõige üldisema ja hetkelisema tundena kaasa saame. Kergus elu suhtes oli Puškini maailmavaate alus, tema karakteri ja biograafia iseloomulik joon. Alates tema esimestest sammudest sai stiili kergus tema loomingu eeltingimuseks. Vaevalt sai ta välja ilmuda, kui kriitika hakkas rääkima tema luuletuste “erakordsest õhulisusest ja sujuvusest”: ” tundub, et need ei nõudnud mingit tööd”, “tundub, et need voolasid tal iseenesest”. (“Nevski Zritelj”, 1820, No 7; “Sõn Otetšestva”, 1920, tš 64, No 36).

Enne Puškinit õhulisi luuletusi peaaegu et ei olnudki. Noh, oli Batjuškov. Noh, oli Žukovski. Siinkohal komistame. Ja korraga, ei tea kust välja karanud, ei millegiga ja ei kellegiga võrreldavad reveransid ja pöörded, kiirus, surve, hüplevus, oskus traavida, galopeerida, ületada takistusi, visata silda ja kord pingutada ja siis jälle vajadusel lõdvemaks lasta luuletust […]

Säärane vabameelsus värsside suhtes, mis olid vabastatud igasugusest kütketest ja kohustustest, ja – isegi! – piinlikust vajadusest nimetada poeesiaks, unistada igavlikulisest, tungida kuulsuseni ( “Lõbusa jõudeaja viljad ei ole surematuseks sündinud” – kinnitas noor autor, mitte niivõrd tagasihoidlikkusest kuivõrd soovist säilitada sõltumatus talle igalt poolt kaela määritavatest raskekaalulistest ülesannetest), eeldas kergendatud loomingulisi tingimusi. Armastatud kirjutamise paigaks sai voodi, mis meelestas mitte tööle, vaid puhkusele, laisale jõudeolekule ja tukkumisele, mille käigus poeet muuhulgas oleskledes ja end liigse vaimse pingutusega vaevamata midagi ka kirja pani.

Puškini jaoks ei ole voodi mitte ainult armas harjumus, vaid tema vaimsusele enim vastav loominguline keskkond, tema stiili ja meetodi töötuba. Sel ajal kui teised ronisid mõõda üleva traditsiooni astmeid pjedestaalile ja riietusid sule külge klammerdudes mõttes mundrisse või toogasse, langes Puškin pikemalt mõtlemata voodile ja seal, “kesk meeldivat unustust, naaldudes peaga padjale”, “veidi unisest peast” visandas midagi, mis ei väärinud tähelepanu ja ei nõudnud vaeva. Nii kujunes välja maneer, mis vapustas mõtte ja sõna kergusega, ja nii saabus meie kirjanduses veel nägemata sõnavabadus.

[…]

PS. “Peenikesed erootilised jalakesed” ja “Puškin kui meie eimidagi” tulevad kunagi hiljem 🙂

Abram Tertz, “Jalutuskäigud Puškiniga”

Õhtune luuletus

***
Su kellas pole mitte ainult käik, vaid on ka vaikus.
Selle tee on kusjuures jäänud ilma sarnasusest ringiga.
Nii on seinakellas: mitte ainult kass, vaid on ka hiir,
seega elavad nad teineteisele.
Värisevad, krigisevad, ekslevad päevades.
Kuid nende müramine, taplemine ja kulgemine
on külades pea märkamatu,
kus majades üldse parvleb elu.
Seal kustutatakse mälust iga tund
ja mõõdunud aegade ähmased kujud
lähevad kaotsi, seda eriti talveks
mil varjualustes nihelevad kitsed, lambad, kanad.

1963

***

Originaali leiab siit.

Õhtune luuletus