Haujobb – Penetration (Fuck the Floor)

Puhkuse esimene päev on önnelikult seljatatud, aeg on esmavajaduste rahuldamise ahelat mööda edasi liikuda 😀

Advertisements
Haujobb – Penetration (Fuck the Floor)

Bag of Weed

Vaatasime pühapäeva õhtul sõpradega Family Guy seitsmenda hooaja osi. Neist üks, “420“, läks kuidagi hinge. Eriti pani heldima Briani kanepi legaliseerimise kampaania.

Lisaks tõi see episood meelde reede õhtu, kus meie katse pargis piknikku pidada lõppes politsei eest pagemisega, nii et  I. ei julgenudki veini välja võtta. Lisaks hädaldas I. hiljem pikalt, et neil Luksis küll sellist asja ei ole, et mis riigis me küll elame. (Eks ole. Teame küll, mis riigis me elame…) Ta olla Luksis näinud politseid täpselt ühe korra piknikulist tülitamas: üks onu oli magama uinunud ja mingi hetk käis politsei küsimas, et kas kõik on ikka korras ja ega midagi juhtunud ole. Kõik oli siiski korras, politsei jalutas edasi ja onu jätkas magamist.

Hiljem asjaolusid vaagides jõudsime järeldusele, et eestlased on siiski oma riiki ja poliitikuid igati väärt. Vot nii.

***

Allolev laul on pärit ülalmainitud Family Guy seeriast. Tervitusega reedel meie kõrval istunud seltskonnale, kelle piibus oli midagi enamat, kui tubakas…

Bag of Weed

Kuidas tunneb ära kalarestorani?

Väga lihtne: kalahaisu järgi. Kuigi eeldaks, et restoran paneb oma uksele suure sildi, et nad surströmmingut pakuvat.

Sattusin eile esimest korda Kuressaare hotell “Meri” restorani. Ja mis seal salata, ootasin oluliselt enamat. Kalahaisu kannatas tegelikult ära, kaheksakümnendate stiilis ersatsinterjööri kah, ja pitsa oli Kuressaare kohta enam-vähem. Aga ikkagi, sellist asutust nimetatakse veel restoraniks…

(Sillul on mingi imelik kirg kohaliku rämpstoidu järele, nii et La Perla praakus seetõttu välja. Tõepoolest, miks tahavad inimesed mitte eriti head ja samas mitte eriti odavat toitu? Täiesti hoomamatu…)

Kuidas tunneb ära kalarestorani?

Sisters Iivakivi vastu

Läksin Sistersi kontserdile ilma igasuguste ootusteta, nii et vast seetõttu jäin üritusega igati rahule. Eldritch tundus olevat pandavas vormis, toss väga hirmsasti aevastama ei ajanud ja heli oli Rock Cafe kohta suurepärane. (Rock Cafe kõrvahaiget helimeest olen siin ka varem sõimanud, nii et sedapuhku jäävad tänusõnad ära 😉 ).

Aftekas Tapperis kulges langevas joones. Sel ajal kui me trammiga Tondi suunas kolistasime, jõudis lavale Horricane. Viimase kolme loo jagu me neid siiski nägime. Metsatöll oli ka, millegipärast aga ei jätnud eriti rokkivat muljet. Järjekordselt jäi nägemata Taak, ei teagi mis salapärasel põhjusel mul seda bändi väisata ei õnnestu. Ilmselt peab nad oma prioriteetide listis kõrgemale tõstma…

Kokkuvõtteks: kui oleks teadnud, et Forgotten Sunrise tuleb väljakuulutatud ajast mingi tunnikese hiljem lavale, siis oleks äkki ka Rockstarsist läbi astunud. Aga noh, jõuad sa siis ühe õhtuga kõik Kilulinna urkad läbi käia.

*

Üks teemakohane muuvi kah, “Armastuse templi” 1992 aasta väljalase:

Sisters Iivakivi vastu